Elektrirong

Elektrirong on elektri jõul sõitev rong. Elektrirongid (inglise keeles electric multiple unit) koosnevad veomootoritega mootorvagunitest, juhikabiiniga juhtvagunitest ja veomootoriteta reisivagunitest.

Elektrifitseeritud raudtee ehk elektriraudtee kohal on kontaktliin, millest elektrirongid vooluvõtturite abil elektrivoolu saavad. Mõnes riigis saavad rongid elektrienergiat ka toiterööpast. Elektriahela teiseks pooluseks on üldjuhul rööbastee, mille rööpad on omavahel elektriliselt ühendatud ehk sillatud.

Elektrironge hakati kasutama 19. sajandi lõpul. Augustis 1883 avati elektriraudtee Brightonis. Saksamaa esimesed elektriraudteed avati 1895 liinil Meckenbeuren–Tettnang, 1900 Mansfeldi kandis ja 1903 Hamburgi kandis.

NSV Liidus olid kaks esimest elektriraudteed Bakuu–Surahhanõ (1926, pinge 1200 V) ja Moskva–Mõtištši (1929, pinge 1500 V). 1950. aastatel mindi NSV Liidus üle pingele 3000 V, kuid kümnendi lõpus hakati paralleelselt tootma juba selliseid ronge, mille tööpinge on 25 kV.

Elektrirongi koguvõimsus on 700–1000 kW. Tänapäeva elektrirongid suudavad arendada kiirust üle 200 km/h.