Emergentsus

Emergentsus (ka: emerdžentsus) on mingi asja (entiteedi; sealhulgas omaduse või seaduse) omadus, mis seisneb selles, et ta ilmneb tänu mingite muude (tavaliselt fundamentaalsemate) asjade olemasolule, kuid ei taandu nendele asjadele.

Emergentsete asjade olemasolu on filosoofias vaieldav. Seda pooldavat seisukohta nimetatakse emergentismiks.

Emergentsuse mõistel ei ole ühtset üldtunnustatud määratlust, kuid emergentseid asju peetakse uuteks ja taandumatuteks ning sageli võetakse neid teooria põhjal ennustamatute ja seletamatutena. Samuti peetakse neile sageli iseloomulikuks globaalseid omadusi. Tähtsaim omadus on neil see, et nende olemasolu on sõltuv millegi muu olemasolust ja baseerub sellel.

Eristatakse staatilist ehk sünkroonilist ja dünaamilist ehk diakroonilist emergentsust: esimese puhul eksisteerivad emergentsed asjad samal ajal asjadega, millel nad baseeruvad, teisel juhul kujunevad nad välja aja jooksul (viimasel juhul eeldatakse tavaliselt, et baseerumine ei ole ainult põhjusliku iseloomuga).

Emergentsust vaadeldakse kas asjade objektiivse omadusena (ontoloogiline emergentsus) või tulenevana meie tunnetusvõime piiratusest (epistemoloogiline emergentsus). Viimase erijuht on mõisteline emergentsus, mis pannakse meie teoreetilise ja keelelise maailmapildi arvele.

Ontoloogilise emergentsuse olemasolu korral oleks ontoloogiline reduktsionism, mis ehitab maailma üles algelementidest ja nende deterministlikest mõjudest, (näiteks füsikalism) väär. Epistemoloogilise emergentsuse olemasolu korral puudub meil võimalus saada ülevaadet episteemilistest õigustussuhetest.