Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
See kohati on lingitud vkj kuupäevad vajab toimetamist. |
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2023) |
19. sajand Eestis oli periood Eesti ajaloos, osa Eesti uusajast.
18. sajandi viimastest aastakümnetest kasvas Eestimaa rahvastik hingeloenduste kohaselt: IV hingede revisjoni ajal (1782) ulatus rahvaarv Eestimaal umbes 205 000-ni, V ajal (1795) umbes 220 000-ni, VII ajal (1816) 240 000-ni, VIII ajal (1834) umbes 285 000-ni ja IX ajal (1850) umbes 300 000-ni[1]
Rahvastiku juurdekasv oli ajajärguti erinev: 18. sajandil aastatel 1782–1795, 7%, aastatel 1795–1816, 9%, aastatel 1816–1834, 20% ja aastatel 1834–1850, 5%. Rahvastiku enamik (üle 90%) asus maal, linnade elanikkond moodustas 1795. aastal ligikaudu 5,6%, 1834. aastal veidi alla 9% ja 1850. aastal mõnel määral üle 9% rahvastikust[2].
18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses domineeris Eesti põllumajanduses teraviljakasvatus. Karjakasvatus teenis olulisel määral teraviljakasvatuse ülesandeid, andes põldudele väetist sõnniku näol ja varustas põllumajandust tööloomadega jne. Põllumajanduslikest kultuuridest kuulus endiselt esikoht rukkile, millele järgnesid oder, kaer ja vähesel määral nisu. Peale teraviljade kasvatati Eestimaal hernest, uba (peamiselt aias), tatart, läätse, lina, kanepit (aias), naerist, kapsast ja humalat (aedades) jne. Alles 18. sajandi 2. poolest hakkas mõisates juurduma ka kartulikasvatus, 1782. aastal saadi kartuleid 764 tündrit, 1797. aastal 14 411 tündrit, siis 1822. aastal 29 112 tündrit[3]