Aage Bohr

Aage Niels Bohr (19. juuni 1922 Kopenhaagen – 9. september 2009 Kopenhaagen) oli taani füüsik.

Aage Bohr oli Niels Bohri poeg. Ta puutus juba lapsena kokku kuulsate füüsikutega, kes töötasid koos tema isaga Kopenhaageni ülikooli teoreetilise füüsika instituudis (hilisemas Niels Bohri instituudis), teiste seas Wolfgang Pauli ja Werner Heisenbergiga. Aage Bohr alustas 1940. aastal füüsikaõpinguid Kopenhaageni ülikoolis, kuid oli sunnitud 1943. aastal koos isaga Saksa okupatsioonivõimude eest põgenema, esialgu Rootsi, sealt Londonisse ning seejärel USA-sse, kus Niels Bohr osales Manhattani projekti juures. Aage Bohr oli isale assistendiks ja sekretäriks.

Aastal 1945 pöördus pere Kopenhaagenisse tagasi. Aage Bohr jätkas õpinguid ja sai aasta hiljem magistrikraadi ning asus seejärel tööle ülikooli teoreetilise füüsika instituudis. Aastal 1948 töötas ta USAs Princetoni asutuses Institute for Advanced Study^[1], 1949–1950 Columbia ülikoolis. Ameerikas abiellus ta Marietta Sofferiga. Neil sündis kaks poega ja tütar.

1950. aastate keskel kaitses ta Kopenhaageni ülikoolis doktoritöö ja sai 1956. aastal ülikooli professoriks, pärast oma isa surma 1962. aastal aga tema järglaseks teoreetilise füüsika instituudi direktori kohal. Selles ametis oli ta kuni 1970. aastani.

Aage Bohr tegeles eelkõige aatomituuma struktuuri uurimisega. Senised tuuma mudelid ei suutnud seletada muu hulgas peamiselt raskete tuumade laengu mittesfäärilist jaotumist. Aage Bohr viibis parajasti Columbia ülikoolis, kui James Rainwater pakkus välja tuuma sisemuses ja selle pinnal paiknevate nukleonide vastasmõjul põhineva tuumamudeli, mis seletaks tuumade ebasümmeetriat. Bohr oli samal ajal ka ise umbes samasuguse idee saanud. Ta arendas oma ideed edasi ja avaldas 1951. aastal töö, milles kirjeldas seost tuuma pinnavõnkumiste ja nukleonide liikumise vahel. Koostöös Ben Roy Mottelsoniga püüdis ta saada oma teooriale katselist kinnitust. Aastatel 1952–1953 tõestasid Bohr ja Mottelson katseliselt, et teatud tuumade energiatasemeid saab kirjeldada rotatsioonispektri abil. Nad avastasid tuumaaine juures ka ülijuhtivuse ja ülivoolavuse ilminguid.