Adolf Fredrik

Adolf Fredrik (sündinud Adolf Friedrich; 14. mai (3. mai) 1710 Gottorf – 12. veebruar 1771 Stockholm) oli Rootsi kuningas 1751. aastast kuni surmani. Enne troonile asumist oli ta Lübecki vürstpiiskop.

Tema vanemad olid Lübecki vürstpiiskop Christian August ning tema abikaasa Albertine von Baden-Durlach. Rootsi kuningakojaga oli ta seotud oma onu Friedrich IV kaudu, kes oli Karl XII hõimlane. Ema poolt oli Adolf Fredrik Gustav I ning Karl XII õe järeltulija. Mõlema vanema poolt põlvnes ta Holstein-Gottorpi suguvõsast. Tema esivanemate seas olid Taani kuningas Erik V, Taani kuninganna Sofia Eriksdotter, Rootsi kuningas Valdemar I (Valdemar Birgersson).

Ta oli esimene kuningas Rootsi Holstein-Gottorpi dünastiast. 23. juunil 1743 valis Kübaratepartei Adolf Friedrichi, kes oli valmistunud muretuks eluks Lübecki vürstpiiskopina muusikat ja loodusteadust harrastades, Rootsi troonipärijaks, et saada Venemaa keisrinnalt Jelizaveta Petrovnalt paremaid Turu rahu tingimusi. Leping nõudis, et Adolf Fredrik saaks kroonprintsiks. Sellega püüdis keisrinna Jelizaveta tagada, et Rootsi kuningaks saaks Venemaa-meelne mees; Adolf Friedrich oli Jelizaveta sugulane ning oli olnud Venemaa kroonprintsi Karl Peter Ulrichi (tulevase Peeter III) hooldaja. Rootsi talupojad oleksid tahtnud kuningaks Taani printsi Fredrikit. Seetõttu puhkesid rahutused muu hulgas Stockholmis. Ka Taani ähvardas sõjaga. Venemaa toel õnnestus Rootsil siiski takistada Taani sekkumist asjasse. Adolf Fredrik valmistas peagi Venemaale pettumuse, sest ta hakkas toetama võimul olevat Kübarateparteid, mis oli Vene-vastane ja Prantsusmaale orienteeritud. Aastal 1747 määrati Adolf Fredrik Roosi armee juhiks. Talle lubati, et kui tema saab kuningaks, antakse kuningale suurem võim, kui 1723. aasta põhiseadus, mis oli kuningalt peaaegu kogu võimu ära võtnud, ette nägi.

Pärast Fredrik I surma 1751 võttis Adolf Fredrik valitsemise üle ning ta krooniti 26. novembril. Et oma populaarsust suurendada, sõitis Adolf palju mööda Rootsit, kuid tal ei õnnestunud Riiginõukogu üle võimu saavutada. Riiginõukogu ja seisused (Riksdag) ei tahtnud talle võimu juurde anda. Adolf distantseerus Kübarateparteist ja rajas oma nn õukonnapartei, mille eesmärk oli kuninga võimu suurendada.

Suvel 1752 käis kuningas ka Soomes. Ta oli üle 120 aasta esimene Rootsi kuningas, kes Soomes käis. Soomlased võtsid ta innukalt vastu. Näiteks Himankasse rajati mälestusmärk kohta, kus kuningas suvatses lõunat süüa. Degerby linn muutis oma nime kuninganna Lovisa Ulrika auks Loviisaks. Kuningas käis vaatamas ka Suomenlinna ehitustöid.

Aastal 1756 otsustasid seisused, et kui kuningas "tigetseb" ega kinnita talle vastumeelset seadust oma allkirjaga, siis võidakse allkiri teha Riiginõukogu valduses oleva pitsatiga. Lovisa Ulrika ei talunud oma abikaasa säärast alandamist, mistõttu ta toetas kuninga pooldajate riigipöördekatset. See ebaõnnestus ning paljud kuningapaari liitlased hukati pea maharaiumise teel. Kuninganna palus avalikult andeks. Adolf Fredrik, kes ei olnud asjast teadlik, jäi kuningaks, kuid tal ei olnud praktiliselt mingit võimu.

Kuni Adolf Fredriki surmani lõhestasid Rootsit parteidevahelised tülid.

1760. aastatel tüdines kuningas oma ametist ning hakkas üha enam aega pühendama harrastustele. Eriti meeldis talle treipingiga tubakatoose valmistada, mistõttu teda hakati hüüdma treialkuningaks.

Aastal 1768 püüdis ta siiski veel kord oma positsiooni muuta: ta teatas, et loobub troonist ning võtab selle tagasi ainult juhul, kui seisused kutsutakse kokku kuninga positsiooni parandamiseks. Rootsi oli kuus päeva ilma kuningata. Riiginõukogu soostus seisuseid kokku kutsuma ning Adolf Fredrik naasis kuningaks. Ent seisused polnud endiselt nõus kuninga õigusi suurendama.

Adolf Fredrik suri tõenäoliselt ataki tagajärjel. Levinud on versioon, et ta sõi end surnuks.

Järgmised kuningad Gustav III ja Karl XIII olid Adolf Fredriki pojad.

Adolf Fredrikit on iseloomustatud nõrga valitsejana ja võimetu poliitikuna ning tahtejõuetu, sõltuva ja andetu (välja arvatud sõjanduses) inimesena. Väidetavalt oli ta hea abikaasa, hoolitsev isa ja teenritele hea isand. Kui ta suri, meenutasid leinajad tema külalislahkust ja sõbralikkust.