Ajakirjanik

See artikkel räägib üldmõistest. India filmi kohta vaata artiklit Ajakirjanik (India film).

Ajakirjanik on ajakirjanduses töötav inimene, kes kogub, vahendab, töötleb ja kommenteerib infot toimuvate ürituste ja aset leidnud sündmuste, päevakajaliste inimeste ning muu aktuaalse kohta (uudiseajakirjandus), uurib ja analüüsib lugejatele huvi pakkuvaid teemasid ning teeb neist kokkuvõtteid (uuriv ajakirjandus, olukirjeldused, portreelood jms žanrid). Üldjuhul tunneb ajakirjanik lisaks ajakirjanduse põhitõdedele ja väärtustele ka suhtekorralduse ja kommunikatsiooni aluseid (näiteks oskab kasutada pressiteateid ajakirjandusliku algmaterjalina).

Traditsiooniliselt on kirjutavad ajakirjanikud töötanud ajalehtede ja ajakirjade toimetustes, rääkivad ajakirjanikud aga raadios ja televisioonis. Tänapäeval hägustab olukorda nn uus meedia: ka raadio- ja telejaamadel on veebiväljaanded, kuhu kirjutatakse, samas tehakse ajalehtede ja ajakirjade veebi tihti videoid või järelkuulatavaid saateid (nt taskuhäälingusaateid ehk podcast'e). On uudisteportaale ja muid veebiväljaandeid, mil puudub väljund trükimeedias, raadios või televisioonis (Eestis näiteks Delfi). Ka ei pea ajakirjanikul olema alalist töökohta kindla väljaande toimetuses: juba ajakirjanduse algusaegadest on paljud ajakirjanikud olnud vabakutselised, tehes kaastööd eri väljaannetele tükitööna honorari eest või muude kokkulepete alusel, internetiajastul on hakatud ka sisukamaid blogijaid ja juutuubereid ajakirjanikeks pidama.

Harva on ajakirjaniku ametinimetus "ajakirjanik", pigem on see katusmõiste, millega määratletakse paljusid ajakirjandusliku protsessi osalisi: reportereid, korrespondente, toimetajaid, rubriigi- ja küljetoimetajad, saatejuhte jt. Ajakirjanikuks peetakse siiski vaid neid ajakirjanduses töötavaid inimesi, kes annavad otsese loomingulise panuse väljaande põhisisusse, aga mitte näiteks produtsente, korrektoreid, kujundajaid, assistente, tehnikuid ega reklaamitöötajaid. Uuringud on näidanud, et meediatöötajate tööjaotus on tihti ebamäärane ja sõltub institutsioonilistest erinevustest, mis võimaldab ametitel, nagu diktor, olla kahe kategooria vahepeal, hõlmates nii informatsiooni edastamist kui ka esitusoskusi​.^[1]