Aken

See artikkel räägib arhitektuuri mõistest, teiste tähenduste kohta vaata aken (täpsustus).

Aken on hoone, sõiduki või muu objekti seinas, katuses või ukses paiknev ava, mis tavaliselt võimaldab lasta sisse valgust ja õhku.

Tänapäeval on aknad tavaliselt klaasitud või kaetud mõne muu läbipaistva materjaliga.^[1] Ka lükandosad ja raam viitavad aknale.^[2] Paljusid hoonete või sõidukite klaasitud aknaid saab avada, et ruumi ventileerida või sulgeda, et vältida väliseid ilmaolusid. Enamasti on akendel riiv või muu mehhanism, mille abil saab aknaid sulgeda või avada. Sedamööda, kuidas hoonetes on levinud sundventilatsioon, mis võimaldab õhuvahetust akent avamata, on hakatud ehitama ka mitteavanevaid aknaid.

Ajalooliselt on valgust läbilaskvate materjalidena olnud tarvitusel looduslikud kiled, näiteks seapõis. Kui on vaja, et aken laseks läbi õhku, kuid mitte putukaid, suletakse aken sääsevõrguga. Samuti kasutatakse akende sulgemiseks aknaluuke, mis kaitsevad aknaklaasi näiteks tormi ja muude välismõjude eest.

Peamiselt on aknad tänapäeval ristküliku kujuga, kuid kasutatakse ka viguraknaid (ümarad, ovaalsed jms).

Akent ümbritseb tavaliselt aknaraam – hoone seinast eraldiseisev puidust, plastist või metallist raamistik, mille külge kinnitub aknaklaas. Raam võimaldab klaasi kergemini vahetada ja liigendada suuri aknapindu. Liigendamisel tekkivaid väikesi klaasipindu nimetatakse aknaruutudeks.

Akna alumises servas paiknevat plaati nimetatakse aknalauaks. Tihti tarvitatakse aknalaudu iluesemete, näiteks lillepottide paigutamiseks. Selline asetus võimaldab lilledel saada rohkem valgust kui toas ning samal ajal kaunistada akent nii sees kui ka väljas viibijate jaoks.

Ruumi ja akna vahele riputatakse sageli aknakardinad – tekstiilist eesriided, mis piiravad hoones toimuva nähtavust väljas viibijate jaoks ning võimaldavad reguleerida tuppa pääsevat välisvalgust.

Akna- ja ukseavadesse paigaldatavaid aknaid ja uksi nimetatakse ehituses avatäideteks.