Aleksander Kunileid

Aleksander Kunileid (kodanikunimega Aleksander Saebelmann; 22. november 1845 Audru vald – 27. juuli 1875 Poltava) oli eesti helilooja. Teda peetakse üheks eesti rahvusliku muusika rajajaks.

Kunileid sündis köstriõpetaja perekonnas. Tema vend oli helilooja Friedrich August Saebelmann.

Muusikahariduse omandas ta Valgas Cimze seminaris, lõpetades kooli 1868. aastal.

Aleksander Kunileid ja tema vend Friedrich August Saebelmann elasid ja töötasid Paistus sealses kihelkonnakoolis eri aegadel õpetajatena. Aleksander Kunileid aastatel 1865- 1868 ning Friedrich August Saebelmann aastatel 1880 -1911 kuni surmani. Paistuselamise aeg oli tema elu kõrgaeg. Tal oli tolle aja kohta erakordselt kõrge palk, millest sai lahedalt ära elada. Koolimaja juures kirikus oli hea orel, ümberringi ärgas ärkamisaegne seltskond. Paistu perioodil uuenesid Kunileiu ja Jakobsoni sõprussuhted, ta tutvus ka Jannseni ja Koidulaga. Kunileid oli andekas koolmeister, kel tärkasid ka hariduse uuendamisega seotud ideed. Ta tegeles Eesti koolielu teoreetiliste küsimustega ja oli üldse erksa suhtumisega ühiskonnaelu probleemidesse. 1867.a. suvel Paistus kirjutas ta oma esimese koorilaulu "Veel pole kadunud kõik" (sõnad Jakobson).^[1]

Ta oli üks I üldlaulupeo juhte. Tema "Mu isamaa on minu arm" ja "Sind surmani" olid ainsad Eesti helilooja kirjutatud laulud I üldlaulupeo kavas.^[2]

Aastatel 1871–1873 oli Kunileid köster ja kooliõpetaja Peterburis, Gattšinas ja Kolppanas.

1873. aastal sõitis tervise halvenemisel Ukrainasse. Seal töötas köster-organistina Poltava saksa koguduse koolis elu lõpuni.

Suri 1875. aastal enne 30-aastaseks saamist tiisikuse tagajärjel.

Kunileid kirjutas suure osa oma koorilauludest Lydia Koidula ja Carl Robert Jakobsoni tekstidele.