Aleksander VI

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Aleksander VI
Sünninimi	Roderic de Borja
Valitsemisaja algus	11. august 1492
Valitsemisaja lõpp	18. august 1503
Eelkäija	Innocentius VIII
Järeltulija	Pius III
Sünnikuupäev	1. jaanuar 1431
Sünnikoht	Xàtiva
Surmakuupäev	18. august 1503
Surmakoht	Rooma

Aleksander VI, ladinapäraselt Alexander VI (katalaani keeles Roderic Llançol i de Borja, hispaania keeles Rodrigo de Llançol-Borja y Borja, itaalia keeles Rodrigo Borgia [rodr'iigo b'ordža]; 1. jaanuar 1431 Xàtiva, València kuningriik – 18. august 1503 Rooma, Paavstiriik) oli 214. paavst. Ta valitses aastatel 1492–1503.

Rodrigo de Llançol-Borja y Borja sündis València kuningriigis Xàtivas alamaadliku Joffré de Llançoli (või Joffré de Borja i Escrivà) ja Isabel de Borja kuuelapselises peres viienda lapsena. Kui Rodrigo ema vend sai 8. aprillil 1455 Calixtus III nime all paavstiks, hakkas Rodrigo kasutama ema perekonnanime Borja (Borgia).

Ta õppis Roomas ja siis Bologna ülikoolis õigusteadust ning sai doktorikraadi. Kui ta onu sai paavstiks, siirdus Rodrigo Borja tema teenistusse, täites tähtsaid ülesandeid. Borja viibis 18. oktoobrist 16. novembrini 1456 Itaalias Bolognas. Märtsis 1458 vahendas ta Calixtus III ja Aragóni kuninga Alfonso V vahel peetud läbirääkimisi.

Pärast Calixtus III surma taandus Borja mõneks ajaks poliitikast, kuid 1459 reisis ta koos Pius II-ga Mantova kongressile. Ta viibis 1460. aastani Sienas, kuna paavst oli tauninud tema eluviise ja pöördus tagasi Rooma alles detsembris 1461. 1464 siirdus ta Pius II kaaskonna koosseisus Anconasse, et osaleda ristisõjas, kuid paavsti surma tõttu jäi sõjaretk ära. 1469 saatis Borja Saksa-Rooma keiser Friedrich III-t reisil Itaalias. 1473. aastal Hispaaniast Itaaliasse tagasipöördumisel sattus Borja merehätta, mille käigus sattus ohtu tema elu. Borja kohtus 14. jaanuaril 1475 Terracinas Napoli kuninga Fernando I-ga ja tuli koos temaga Rooma. 1476 suvel lahkus Borja katku tõttu Roomast Viterbosse, siirdus sealt Narnisse ja siis edasi Folignosse. 1489 siirdus ta koos paavstiga Ostiasse. 1492 korraldas ta Roomas härjavõitluse, millega ta tähistas Granada vallutamist.

Borja ordineeriti 1468 diakoniks, 30. oktoobril 1471 preestriks ja seejärel piiskopiks. 21. märtsil 1478 liitus ta Püha Vaimu vennaskonnaga. Juunis 1462 korraldas Borja Viterbos Kristuse Ihu püha tähistamist. Ta lasi ehitada Pienza piiskopipalee ja püstitada Calixtus III-le hauasamba. Ta kirjutas 2 traktaati kanoonilisest õigusest.

Borja teenis kuurias 5 paavsti ajal, omandades palju haldusalast kogemust, mõju ja rikkust. Kardinal Borja osales kardinalide kolleegiumi mõjuka liikmena 5 konklaavil 1458–1492. Enne teda oli enne paavstiks saamist osalenud veel enamatel konklaavidel vaid Honorius IV. Kardinal Borja kroonis 1471 paavstiks Sixtus IV.

"Catholic Encyclopedia" ja kirikuajaloolase John Norman Davidson Kelly järgi peeti teda tollal üheks rikkaimaks kardinaliks.