Allkeel on keele püsiv variant, mis erineb teistest variantidest sõnavara ja grammatikajoonte poolest.[1] Kui erinevus on ainult häälduse erijoontes, siis nimetatakse seda aktsendiks.[1][2]
Allkeeled on erinevad keelekujud, mida kasutatakse eri situatsioonides, eri vestluskaaslastega ning eri paikades. Allkeelte arv, kujunemine ja omavahelised suhted sõltuvad konkreetse ühiskonna sotsiokultuurilistest iseärasusest, hoiakutest, üldisest keelesituatsioonist jms. Termin "allkeel" ei tähista keelekujude hierarhilisi suhteid, vaid nende rohkust. Allkeelte vahel on suur hulk erinevusi, aga ka väga suur ühisosa. Nende vahel pole järske piire, üleminekud on sujuvad.
Allkeeled ja nende allsüsteemid muudavad keele mitmekesiseks ja kasutajale mugavaks. Mida vähem on allkeeli, seda kergemini võib keele hävitada[3].
Igas keeles on palju allkeeli: kirjakeel, suuline argikeel, suulise ametisuhtluse keel, slängid, kohamurded, eri valdkondade oskuskeeled jm.[4] Neid saab liigitada kasutajakeskseteks (kohamurded ja sotsiolektid) ja kasutuskeskseteks (registrid ja stiilid), samuti normi keeleks ja mittenormingulisteks variantideks.[4] Liigendamisel on tähtis, et allkeelt saab vaadata eri nurga all ühel ja samal ajal, st allkeel võib olla samal ajal mittenorminguline allkeel, suuline register ja kohamurre.[5]
Kuigi keele erinevad püsivaid variante nimetatakse allkeelteks, on olemas keele variandid, mida ei tõlgendata omaette allkeeltena, sest need on haruldased, näiteks oskuskeeled. Peamised keele variantide erinevused sõltuvad foneetilistest omadustest, mikrokontekstidest (olukorrast lause ütlemisel) ja teadlikust keelelisest valikust.[6]
Eesti keeles on palju allkeeli, millest kolm olulisemat on suuline spontaanne allkeel, kirjalik redigeeritud allkeel ja dialektid ehk murded.[7] Kõige sagedamini kasutatav suuline spontaanne allkeel on argikeel, mida inimene hakkab õppima sünnist saati, sagedasti kasutatav kirjalik redigeeritud allkeel on kirjakeel, mida hakatakse õppima lasteaias. Olulisel kohal on eesti keele allkeeltes dialektid.[8]
- ↑ 1,0 1,1 Viitamistõrge: Vigane
<ref>-silt. Viide nimegaVEon ilma tekstita. - ↑ Tiit Hennoste (2000). Eesti keele allkeeled. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus. Lk 11.
- ↑ Reili Argus, Oma Keel, 2014, Tallinn, lk 95.
- ↑ 4,0 4,1 Viitamistõrge: Vigane
<ref>-silt. Viide nimegaPPon ilma tekstita. - ↑ Viitamistõrge: Vigane
<ref>-silt. Viide nimega:1on ilma tekstita. - ↑ Viitamistõrge: Vigane
<ref>-silt. Viide nimega:2on ilma tekstita. - ↑ Viitamistõrge: Vigane
<ref>-silt. Viide nimega:6on ilma tekstita. - ↑ Viitamistõrge: Vigane
<ref>-silt. Viide nimega:4on ilma tekstita.