Almagest

"Almagest" on Aleksandria astronoomi Ptolemaiose ja kogu vanakreeka astronoomia peateos, antiikastronoomia tähtsaim allikas. See on antiikaja matemaatilise astronoomia ning geotsentrilise maailmasüsteemi kanooniline esitus, mis jäi astronoomia aluseks kuni Mikołaj Kopernikuni.

Raamatu algne pealkiri oli Μαθηματικὴ σύνταξις (Mathēmatikē syntaxis ('matemaatiline kogumik', ladina keeles '"Syntaxis mathematica"). Hiljem hakati seda nimetama Hē megalē syntaxis ('suur kogumik'). Araabiakeelne pealkiri "Al-majisţī" (المجسطي) pärineb ülivõrdest μεγίστη (megistē, 'suurim').

Raamat on kirjutatud 2. sajandi keskpaiku pKr Aleksandrias (praeguses Egiptuses) keiser Hadrianuse ajal. Tähekataloog dateeritakse tavaliselt aastasse 137^[1][2][3][4]. Teose osad (raamatud) võivad pärineda eri aegadest.

Araabia keelde tõlgiti see 827. Trükis anti "Almagest" esimest korda välja ladina keeles Veneetsias 1515 ning kreeka keeles Baselis 1538.

Seda teost peetakse antiikastronoomia kõige ulatuslikumaks ja pädevamaks esituseks. See on kogumik, mis on mõeldud õpikuks ja käsiraamatuks. Järgneval aastatuhandetel kirjutati seda sageli ümber.

"Almagest" esitab geotsentrilise maailmasüsteemi astronoomilised üksikasjad. Erinevalt Ptolemaiose pigem füüsikalisest tööst "Hypotheseis tōn planomenōn" on seal esiplaanil üksikute taevakehade orbiitide matemaatiline kirjeldus. Taevaliikumiste täpse matemaatilise modelleerimise tõttu, mis andis võimaluse neid üsna täpselt ennustada, sai sellest matemaatilise astronoomia standardteos 2.–17. sajandil. Temaatiliselt väga ulatusliku ja süstemaatiliselt liigendatud esituse tõttu tõrjus "Almagest" juba väga varakult välja kõik teised kreekakeelsed astronoomilised teosed. Ptolemaios süstematiseeris selles kõik antiikaja teadmised taevakehade kohta, kasutades kõrgetasemelist kreeka matemaatikat, ja sobitas oma süsteemi Aristotelese füüsikasse. Tänapäeval peetakse seda teost antiikastronoomia kulminatsiooniks ja lõpetuseks.

"Almagest" on jaotatud 13 raamatuks. Need sisaldavad trigonomeetriat koos kõõlude tabeliga, sfäärilist astronoomiat, Päikese näiva liikumise teooriat, Kuu liikumise teooriat, tähtede ekliptilisi koordinaate, planeetide näiva liikumise teooriat pikkuse ja laiuse järgi ning Hipparchose tähekataloogi, mille Ptolemaios laiendas 1022 täheni. Ära toodud oli iga tähe asend ja tähesuurus. Kirjeldatud oli 48 tähtkuju.

"Almagest" võimaldas planeetide asendit ette välja arvutada täpsusega kuni 10', mis oli omal ajal enneolematu.

On säilinud ka antiikaegseid kommentaare, sealhulgas Papposelt ja Theonilt

Koperniku peateost "De revolutionibus orbium coelestium" on nimetatud Koperniku Almagestiks.