Annetamine (sanskriti ja paali keeles dāna; tiibeti keeles sbyin pa; hiina keeles 布施 bushi; jaapani keeles fuse), ka heldus,[1] almus või almuste andmine, (inglise keeles alms või almsgiving, vana-inglise keeles ælmesse, ælmes, hilisladina keeles eleemosyna, kreeka keeles eleēmosynē ('kaastunne, haletsus, annetus'), ka kinkimine või kingituse tegemine on kellelegi millegi loovutamine või võimaldamine ilma vastutasuta või ilma tasu peale mõtlemata. Seda peetakse heakskiidetavaks ja vooruslikuks teguviisiks enamikus maailma religioonides ja piirkondades, sealhulgas hinduismis, judaismis, budismis, kristluses, islamis jm.
Annetamine ei pruugi olla materiaalne. Panustatakse ka vabatahtliku tööga, loovutatakse oma aega, annetatakse privileege või eesõigusi, pakutakse võimalusi ja väljavaateid, jagatakse oskusi ja teadmisi, aidatakse ja juhendatakse, osutatakse tähelepanu ja hoolitsust, võimaldatakse kaitset jmt.
Annetamine ei pruugi olla heategevus tänapäevases läänemaailmas kasutusel olevas mõttes.[2] Annetamine on eelkõige austuse- ja tähelepanuavaldus. Annetamine ei tohiks olla pealetükkiv.[3] Annetada võib ka neile, kes pole seda küsinud. Annetada võib ka anonüümselt, tundmatuks jäädes.[4][5]
Annetamise tähtsust inimkonna ajaloos on raske üle hinnata. Peaaegu kõik pühakojad, kloostrid, templid, katedraalid ja kirikud rajatud ja kasutuses vabatahtlike annetuste toel. Aga mitte ainult sakraalsed objektid. Väga suur hulk organisatsioone, teadusasutusi, ülikoole, ettevõtteid jmt on loodud ja püsivad üksnes annetuste toel, muuhulgas ka Wikimedia Foundation,[6] mis haldab eestikeelset Vikipeediat.
Annetamine on oluline eelkõige annetaja jaoks.[7] Annetaja peaks olema tänulik.[8]
{{raamatuviide}}
: et al.-i üleliigne kasutus kohas: |toimetaja=
(juhend)