Back Aristoteles Afrikaans Aristoteles ALS አሪስጣጣሊስ Amharic Aristótil AN Aristoteles ANG Aristọtulu ANN अरस्तू ANP أرسطو Arabic أرسطو ARY اريسطو ARZ
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Aristoteles (384 eKr Stageira – 7. märts 322 eKr Chalkis) oli vanakreeka filosoof, polühistor, Platoni õpilane, Aleksander Suure õpetaja. Ta on Platoni kõrval mõjukaim lääne filosoof.
Aristoteles süstematiseeris peaaegu kõik oma aja teadmised ja pani aluse paljudele uutele teadusharudele.
Aristotelese filosoofia on filosoofia ajaloos pika aja kestel olnud alustrajav. Aristotelese loogika oli 19. sajandi keskpaigani ainus läänemaine loogika. See oli esimene arutlemise formaalne süsteem: Aristoteles pani tähele, et deduktiivse arutluse kehtivus ei sõltu selle sisust[1]. Aristotelesel on suured teened ka bioloogias (loomade anatoomia ja süstemaatika), esteetikas (eriti katarsise teooria), eetikas, riigiõpetuses (politoloogias) ja kosmoloogias, retoorikas, füüsikas, psühholoogias, matemaatikas, metafüüsikas[1].
Atomistikat Aristoteles ei pooldanud.
Loogika on Aristotelese kogu uurimistöö foon. Loodusfilosoofias kasutab ta loogikat kõrvuti vaatlusega, et esitada üldisi, põhjuslikke väiteid. Näiteks bioloogias kasutab ta liigi mõistet, et esitada empiirilisi väiteid üksikute loomade funktsioonide ja käitumise kohta. Ta ei ole reduktiivne materialist, vaid peab iga elusa looma puhul keha mateeriaks ja hinge vormiks.[1]
Kuigi Aristotelese metafüüsilised tööd põhinevad kindlalt vaatlusel, tunnistab ta mitteempiirilise teadmise võimalikkust. Metafüüsikas väidab ta, et peab olema lahutatud ja muutumatu olev, mis on kõigi teiste olevate allikas. Eetikas on ta seisukohal, et ainult vooruslikuks saades on võimalik jõuda eudaimonia 'ni, õnneni või õndsuseni, mis on inimese parimat laadi elu.[1]
Aristoteles oli kakskümmend aastat Platoni õpilane, kuid lükkas tagasi tema ideedeõpetuse. Ta oli rohkem kogemusele orienteeritud kui Platon ja Sokrates.[1]
Aristoteles asutas Ateenas filosoofiakooli Lykeioni ning oli esimene peripateetik.[1]
Aristoteles arvatakse kõigi aegade suurimate filosoofide hulka. Mõju poolest hilisemale filosoofiale võistleb temaga ainult Platon. Carlo Natali (2013:3) hinnangul sündis Aristotelese näol uut tüüpi filosoof, kes pani aluse uut tüüpi filosoofiastiilile. Hilisantiigist kuni renessansini olid tema teosed Lääne-Euroopas väga mõjukad ning tema filosoofia ei ole tänini aktuaalsust kaotanud.[2]
Aristoteles kirjutas võib-olla kakssada traktaati, millest on säilinud umbes 31. Need on loengumärkmed ja mustandid (pragmateiad), mis polnud mõeldud avaldamiseks, kuid on vanimad säilinud täielikud filosoofilised traktaadid. Tema säilinud tööde temaatika ulatub loogikast, metafüüsikast ja vaimufilosoofiast eetika, poliitikateooria, esteetika ja retoorikani ning bioloogiani (märkimisväärsed on tema loomakirjeldused). Kõigis neis valdkondades on tema teooriad toonud mõistmist, kohanud vastuseisu, tekitanud vaidlusi ja pälvinud püsivat huvi.[2]