See artikkel vajab toimetamist. |
Baháʼí usk ehk bahaism on üks maailma uuemaid religioone,[1][2] mille kohaselt on kõik religioonid ja kõik inimesed võrdselt väärtuslikud läbi Jumala tahte järkjärgulise ilmutamise, mis viib inimkonna vaimsele ja moraalsele küpsusele.[3][4]
Bahá’í usk on iseseisev monoteistlik religioon, mille kogudustesse kuulub üle viie miljoni inimese kogu maailmas. Nad on pärit enam kui 2000 rassilisest ja etnilisest rühmast ning elavad 235 riigis ja territooriumil. Britannica Aastaraamat (1992) viitas bahá’í usule kui kristluse järel teisele geograafiliselt kõige laiemalt levinud religioonile maailmas. See usk sai alguse Iraanis 1844. aastal ning sellel on oma pühakirjad, seadused, kalender ja pühad.
Bahá’í usk õpetab, et maailma peamiste religioonide rajajad, sh Krišna, Buddha, Zarathustra, Aabraham, Mooses, Jeesus ja Muhamed, on ühe ja sama Jumala poolt saadetud jumalikud õpetajad, et harida inimkonda selle arengutasemele vastavate õpetuste ja seadustega. Bahá’í usk tunnistab veel kaht selle ajastu õpetajat: Bábi ja Bahá’u’lláh’t. Bahaistid usuvad, et religioossed ilmutused jätkuvad tulevikus, et juhendada “igavesti arenevat tsivilisatsiooni”.
Baháʼí usu rajas Baha'u'llah (1817–1892) 19. sajandil Iraanis ja teda peetakse viimaseks Jumala Ilmutajate reas.
1844. aastal rajas Báb ('värav') bábi usu. Tema põhieesmärk oli valmistada inimkonda ette teise jumaliku õpetaja peatseks ilmumiseks, kes juhataks inimkonna ülemaailmse rahu ajastusse. Aastal 1863 teatas Bahá’u’lláh (“Jumala Auhiilgus”), et tema on isik, kellest Báb rääkis, ja nii sündis bahá’í usk. Usu ühtsus on säilitatud kirjalikus “lepingus” antud korralduste tõttu, mis pani paika usu õigusjärgluse ja institutsionaalse võimu põhimõtted. Bahá’í usus ei ole vaimulikkonda. Bahá’í kogudust valitsevad kohalikul, rahvuslikul ja rahvusvahelisel tasandil rajatud valitavad nõukogud ning ainult bahá’íd võivad annetada oma usu fondidesse. Iraani bahá’íd on pidanud kannatama tagakiusamist oma usu pärast algusest peale.
Bahá’u’lláh’ ilmutuse põhiteema on ühtsus. Ta õpetas, et “maailm on üks riik ja inimkond selle kodanikud”. Tema kirjutised sisaldavad põhimõtteid, seadusi ja institutsioone maailma tsivilisatsioonile, sh igasuguste eelarvamuse kõrvaldamist, sugupoolte võrdõiguslikkust, maailma suurte religioonide ühise lätte ja olemusliku ühtsuse tunnistamist, äärmusliku vaesuse ja rikkuse kaotamist, ülemaailmset kohustuslikku haridust, iga isiku vastutust iseseisvalt tõde otsida, kollektiivse julgeoleku põhimõtetele toetuva föderaalsüsteemi loomist maailmas ning tunnistamist, et religioon on kooskõlas mõistuse ja teadusega. Nendest ideaalidest kinnipidamise tõttu on bahaistide kogudus aktiivselt toetanud rahvusvahelisi organisatsioone, näiteks ÜRO-d. Inimkonna teenimine on bahaismi teine keskne õpetus, millega seoses on bahaistid algatanud tuhandeid ühiskondliku ja majandusliku arengu projekte, suurem osa neist tagasihoidlikud, nagu koolid, tervishoiukampaaniad külades ja keskkonnaprojektid kogu maailmas.
Bahaismi maailmakeskus Akko ja Haifa linnade piirkonnas Iisraelis on olnud nii vaimne kui ka administratiivne bahaismi usu keskus alates sellest, kui Bahá’u’lláh saabus sinna pagulusse 1868. aastal. Bábi pühamu (matmispaik) Karmeli mäel Haifas ja Bahá’u’lláh’ pühamu Akko lähedal on bahaistide jaoks kaks kõige pühamat paika.