Benedictus XI | |
---|---|
Sünninimi | Niccolò Boccasini |
Valitsemisaja algus | 22. oktoober 1303 |
Valitsemisaja lõpp | 7. juuli 1304 |
Eelkäija | Bonifatius VIII |
Järeltulija | Clemens V |
Sünnikuupäev | 1240 |
Sünnikoht | Treviso |
Surmakuupäev | 7. juuli 1304 |
Surmakoht | Perugia |
Benedictus XI (Niccolò Boccasini, ka Niccolò Boccasio või Niccolò Boccasino; 1240 – 7. juuli 1304) oli paavst 1303–1304. Ta oli 194. paavst ja teine dominiiklane, kes sai paavstiks. Enne teda oli dominiiklastest saanud paavstiks Innocentius V. Hiljem said dominiiklastest paavstiks veel Pius V ja Benedictus XIII.
Boccasini sündis Trevisos notari Boccasio ja tema abikaasa Berarda peres. Ta õppis esmalt oma onu Sant'Andrea preestri juures ning astus teismelisena 1254 dominiiklaste ordusse. Ta õppis 1262–1267 Milanos teoloogiat, sai magistriks ja pidas Veneetsias ja Trevisos teoloogialoenguid. Ta kirjutas Psalmide, Iiobi raamatu, Matteuse evangeeliumi ja Johannese Ilmutuse kommentaarid.
Boccasini määrati alamprioriks ja kahel korral Treviso prioriks. Ta valiti 1286 dominiiklaste provintsiaaliks Lombardias ja 12. mail 1296 orduülemaks, jäädes sellesse ametisse 14. jaanuarini 1299.
Boccasini pälvis Bonifatius VIII poolehoiu, taunides mässulisi Colonnasid ja frantsiskaani spiritualiste. Paavst saatis ta jaanuaris 1297 vahendama rahuläbirääkimisi Inglismaa ja Prantsusmaa vahel ning määras ta 4. detsembril 1298 Santa Sabina kardinalpreestriks. Boccasini lahendas ka dominiiklaste ja frantsisklaste vahelist tüli. Bonifatius VIII määras ta 2. märtsil 1300 Ostia kardinalpiiskopiks ning saatis ta 13. mail 1301 legaadina Poolasse ja Ungarisse, et toetada kuningana Károly I-t, kuid riigi siseprobleemide tõttu kehtestas kardinal Ungarile interdikti. Ta naasis Ungarist 10. mail 1303 ja oli üks kardinalidest, kes jäi septembris 1303 Bonifatius VIII lähikonda Anagnis.