Bourbonide restauratsioon

See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2013) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel räägib Bourbonide restauratsioonist Prantsusmaal pärast Napoleoni kukutamist; teiste sarnaste sündmuste kohta vaata artiklit Bourbonide restauratsioon (täpsustus)

Bourbonide restauratsioon on nimi, mis anti perioodile pärast Prantsuse revolutsioonile (1789–1799) järgnenud sündmusi, Esimese Vabariigi (1792–1804) lõppu ja siis Esimese keisririigi (1804–1814/1815) vägivaldset lõppu – kui Euroopa riikide koalitsioon taastas relva jõul monarhia Bourbonide pärijatele, kes taas kord said Prantsusmaa kuningriigi (Royaume de France) omanikeks. Bourbonide restauratsioon eksisteeris (umbes) 6. aprillist 1814 kuni 1830. aasta Juulirevolutsiooni rahvaülestõusuni, v.a "Sada päeva", vähem kui aasta restauratsioonist, kui Bourbonide monarhia oli ennast Prantsusmaa rahva hulgas jälle nii ebapopulaarseks teinud, et perekond pidi jälle Prantsusmaalt Pariisist Genti põgenema, eemale plahvatuslikest rahvarahutustest ja tsiviilvõimu kokkukukkumisest.

Saja päeva alguses tuli kukutatud keiser Napoléon I Elbalt triumfaalselt Pariisi tagasi. Teda tervitati suure tunnustuse ja rõõmuga Prantsuse rahvahulkade poolt, kes palistasid maanteid. Kaugelt tulles levis uudis sellest kogu teel tema ees, rahvahulgad paisutasid tema armeed, mis kasvas iga sammuga, mitmel juhul isegi vägede arvelt, kes teda monarhia poolt arreteerima saadeti. Kuninga põgenemisega pärast Pariisi jõudmist kuulutas ta end taas keisriks. Euroopa suurriigid olid vähem lahked ja kiiresti mobiliseerisid nad taas armeed. See põhjustas Napoléoni otsustava kaotuse aastal 1815 Waterloo lahingus.

Uus Bourbonide režiim oli konstitutsiooniline monarhia, mitte Ancien Régime, mis oli absoluutne, nii et sel olid mõned piirangud valitsemisele. Perioodi iseloomustas terav konservatiivne reaktsioon ja sellest väiksem, kuid järjekindel rahvarahutuste toimumine. Samuti toimus ka katoliku kiriku võimu taastamine Prantsuse poliitikas.