Daakia

Daakia (ladina keeles Dacia^[1]) oli vanaaja maa, mis Rooma keisririigi ajal piirnes Tisza jõega läänes, Doonau alamjooksuga lõunas, Dnestri (või Pruti) jõega idas ning Karpaatidega põhjas. Karpaadid ulatusid Daakia sisemusse, jaotades selle kaheks pooleks.

Maa paiknes suuremalt jaolt praeguse Rumeenia ja Moldova, osalt Ungari, Bulgaaria ja Ukraina alal.

Daakias elasid daaklased ja geedid, keda arvatakse kuuluvat traaklaste hulka. Nad kõnelesid tõenäoliselt keelt, mis oli suguluses kaugemal lõunas elanud traaklaste keelega.

Põhjatraaklastest daaklased asusid piirkonda elama umbes 300 eKr. Daakia oli tihedas kokkupuutes sküütide, sarmaatide, keltide ja germaanlastega. Suurt mõju avaldasid ka Vana-Kreeka ja Vana-Rooma.

Daakia elanike usundis oli tähtsaimal kohal usk jumal Zalmoxisesse, kes tõotas neile surematust. Daakia elanikud tegelesid eelkõige põllumajandusega ja maavarade kaevandamisega.

1. sajandil eKr ühendas Daakia kuningas (82/61–44 ekr) Burebista, kes oma vallutustega märgatavalt suurendas selle territooriumi ning tegi maa poliitiliseks keskuseks Sarmizegetusa. Pärast tema surma Daakia kuningriik lagunes, kuid 1. sajandi lõpus pKr saabus uus õitseng Decebaluse valitsemisajal (87–106). Tal oli korduvalt kokkupõrkeid roomlastega, kellele ta pärast Daakia sõdu pidi 106 alistuma.

Aastatel 101/102 ja 105/106 alistas Traianus Daakia Rooma riigile. Aastal 106–271 oli Daakia Rooma provints Dacia. Aurelianus loobus 270/271 Daakiast, loovutades selle gootidele ja gepiididele.