Danelaw

Danelaw [ˈdeɪnˌlɔ] ehk Danelag (inglise keeles ka Danelagh; vanainglise Dena lagu;^[1]; taani Danelagen) oli aastatel 865–954 Inglismaa osa, kus kehtisid anglosakside seaduste üle domineerinud taanlaste seadused. Nimi on pärit Anglosaksi kroonikast.

Vanainglise keele sõna Dene ehk 'taanlased' viitab tavaliselt igat tüüpi skandinaavlastele. Kuigi enamus sissetungijatest olid tõepoolest vanapõhja keele idapõhja murret rääkinud taanlased, kuulus nende hulka ka keele läänepõhja murret rääkinud norralasi.^[2] Danelaw vastandub läänesaksi õigusele ja Mercia õigusele. Tänapäeva ajaloolased on terminit veidi laiendanud, andes sellele geograafilise tähistuse. Alad, kus Danelaw kehtis, asuvad Inglismaa põhja- ja idaosas.

Danelaw pärineb küll 9. sajandist, mil viikingid oma valdusi laiendasid, kuid selle nimega on seda geograafilist piirkonda esmamainitud 11. sajandil. Kui Skandinaavia rahvaarv ja produktiivsus kasvas, asusid viikingitest võitlejad, kes olid lähedalasuvatel Briti saartel varandust ja kuulsust otsinud, Anglosaksi kroonika järgi "kündma ja endid ülal pidama" (kanne aasta 876 kohta).^[3]

"Danelaw" võib tähistada nende õiguslike kokkulepete ja määratluste kogu, mis loodi läänesakside kuninga Alfred Suure ja taanlaste sõjapealiku Guthrumi (ka Guðrum) vahelistes lepingutes, mis pandi kirja pärast viimase kaotust Edingtoni lahingus. Aastal 886 Alfredi ja Guthrumi leping formaliseeriti, määrates kindlaks nende kuningriikide piirid koos klauslitega rahulike suhete kohta inglaste ja viikingite vahel. See kultuuride kokkupõrge mõjutas ka Inglismaal kõneldud keelt ja tekkisid inglise-vanapõhja murded.^[4]

Danelaw' ala hõlmas laias laastus 14 krahvkonda (shire): York, Nottingham, Derby, Lincoln, Essex, Cambridge, Suffolk, Norfolk, Northampton, Huntingdon, Bedford, Hertford, Middlesex ja Buckingham.^[5][6][7]