Daodejing

"Daodejing" (hiina keeles 道德經 Dàodéjīng või Tao Te Ching), ka "Kulgemise väe raamat" või "Raamat teest ja väest" on taoismi alustekst, mille autorlus on traditsiooniliselt omistatud Laozile.

Arvatavasti 3. saj esimesel poolel eKr loodud Daodejing koosneb pisut enam kui 5000 kirjamärgist. Teos on jagatud 81 peatükiks, mis on koondatud kahte ossa: «Kulgemise raamat» (hiina keeles daojing) ja «Väe raamat» (dejing). Vanimas, 2. saj eKr pärinevas käsikirjas on raamatute järjestus vastupidine: Dejing eespool ja Daojing tagapool ning teos kannab vastavalt pealkirja Dedaojing.^[1]

Laozi eluajaks peetakse traditsiooniliselt umbes 6. sajandit eKr; "Daodejingi" teksti dateeritakse (peamiselt filoloogiliste kriteeriumite alusel) 8. ja 3. sajandi vahele eKr; hilisemaks kui 3. sajand eKr seda enamasti ei peeta.

Tekst on peaaegu muutumatuna püsinud rohkem kui kahe aastatuhande jooksul, ehkki see on loodud ammu enne taoistliku kaanoni koostamist.

"Daodejingi" tõlgitsemine ja tõlkimine on toimunud pidevalt. Ka hiina kultuuris antakse sellele tekstile tihtipeale erinevaid tõlgitsusi. Osalt tuleneb see Laozi arhailisest keelest, ent suuresti ka teose lakoonilisest ja aforistlikust stiilist, mis sageli vaid vihjab, jättes arusaamiseks mitmeid võimalusi. Teksti näiline lihtsus ja väike maht on kahtlemata üks põhjusi, miks seda teost nii palju on teistesse keeltesse tõlgitud. Ingliskeelseid "Daodejingi" tõlkeid loendatakse juba sadades.^[2]