Diana

See artikkel on jumalannast; eesnime kohta vaata artiklit Diana (eesnimi), laeva kohta artiklit Diana (1931), prints Charlesi abikaasa kohta artiklit Diana Frances Mountbatten-Windsor; laulu kohta vaata artiklit Diana (laul).

Diana oli vanarooma mütoloogias jahijumalanna, kreeka jumalanna Artemise Rooma vaste.^[1]

Diana oli üks kolmest neitsilikust jumalannast koos Vesta ja Minervaga.

Diana oli Apollo kaksikõde ning Jupiteri ja Latona tütar.^[1]

Roomlased samastasid Dianat ristteede jumalanna Hekate ja kuujumalanna Lunaga (Kreekas Selene). Hekate lisanimi oli Trivia (Kreekas Trioditis) ja sellepärast kutsuti Dianatki vahel lisanimega Trivia.^[2]

Mõnikord nimetati Dianat lisanimega Lucina. Lucina oli sünnituse jumalanna ja sünnitajad palusid Dianalt abi. Lucina oli ka Jupiteri abikaasa Hera epiteet ja vahel peeti Lucinat eraldi jumalannaks, kuigi mitte nii sageli kui tema vastet vanakreeka mütoloogias Eileithyiat.^[3]

Erinevalt enamikust jumalatest, kes elasid Olümposel, elas Diana põhiliselt maa peal. Ta rändas mööda maad ja metsi ning tegeles küttimisega. Tema ümber oli kogunenud kaaskond, mis koosnes peamiselt nümfidest, aga nende seas oli ka surelikke. See oli puhtalt naistest koosnev seltskond, kus mehi ei sallitud. Kogu Diana kaaskond oli üldjuhul andnud vande, et ei käi meestega läbi, ei abiellu ega saa lapsi.

Diana kaitses oma kaaskondlasi, tehes seda vahel viisil, mis tänapäeval kummastav tundub. Kui Apollo hakkas jälitama Daphnet ja too Dianat appi kutsus, moondas Diana Daphne loorberipuuks^[4]. Analoogiliselt moondas Diana Arethusa, keda jälitas jõejumal Alpheus, allikaks ja viis selle ühtlasi Kreekast Sitsiilias Sürakuusas olevale Ortygia saarele^[5].

Diana tempel asus Roomas Aventinusel. Templi asutamise aastapäev 13. august oli orjade püha.^[6]

Teine kuulus Diana kultusepaik oli Aricia lähedal^[6]. Aricia oli Rooma-lähedane väikelinn, mis tänapäeval kannab Ariccia nime ja on sisuliselt Rooma edelapoolne eeslinn.

Augustus pidas Dianat ja Apollot iseendale ja oma dünastiale lähedasteks jumalateks. Ta sidus nad sekulaarpühaga. Augustus muutis sekulaarpüha tähendust ja pani need sümboliseerima uue õnneliku aja algust. Ühtlasi kaotas Augustus tava tähistada sekulaarpüha iga 100 aasta järel, vaid sellest ajast peale tähistasid keisrid seda siis, kui see neile sobis.^[7]