See artikkel räägib rakkude diferentseerumisest; sotsiaalse diferentseerumise kohta vaata artiklit Sotsiaalne diferentseerumine. |
Diferentseerumine (ka eristumine, rakuline diferentseerumine, asümmeetriline jagunemine; ladina keeles differentiatio) on peamiselt päristuumsete organismide arengus (ontogeneesis) aset leidev, valdavalt normaalne protsess, mille käigus diferentseerumata rakutüübid või koed muutuvad, erinevate tegurite toimel, ümber teistsuguse morfoloogia ja/või funktsiooniga rakkudeks või kudedeks.[1]
Näiteks meristeemi rakkude või tüvirakkude diferentseerumise tulemusel kujunevad mitmesugused spetsialiseerunud koed.
Muutumise all peetakse silmas nii arenemist kui ka küpsemist. Eristumisprotsess võib muuta nii raku kuju, suurust, membraanipotentsiaali, morfogeenide kontsentratsioonigradienti, vastuvõtlikkust signaalidele jm.
Arvatakse, et muutumise ajal muutub fenotüüp, kuid ei muutu raku genotüüp.
Diferentseerumine sõltub ka raku potentsusest, nii moodustuvad totipotentsetest tüvirakkudest kõik rakud, pluripotentsetest mitmesugused ja unipotentsetest tüvirakkudest peamiselt üks kindel tüüp diferentseerunud rakke.[2]
Diferentseerumise käigus toimub geenide valikuline ekspressioon.
Eristatakse kõrget ja madalat diferentseerumist, nii näiteks võib kasvaja (peetakse ebanormaalseks diferentseerumiseks) olla nii madalalt kui ka kõrgelt diferentseerunud.