Eduard-Ferdinand Pihlak VR I/2 (29. september 1888 Viljandi vald – 12. aprill 1945 Rostock[1], Saksamaa) oli eesti arst ja sõjaväelane (kapten).
Ta oli telliskivitöösturi poeg ning Artur Aleksander Pihlaku ja Viktor Pihlaku vend.
Ta lõpetas Peterburi Sõjameditsiini Akadeemia cum laude, osales Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas. Pidas Tallinnas laste- ja sisehaiguste arsti erapraksist.
Esimesel iseseisvusajal ning Nõukogude okupatsiooni esimesel aastal juhtis ta tervishoiukorraldust Harjumaal. Aastail 1919–1920 oli ta Rapla jaoskonna tervishoiuarst, 1920.–1940 Harju maakonnaarst, aastail 1924–1927 ka Harju maavalitsuse tervishoiu- ja hoolekandeosakonna juhataja.[2] 1935. aastast sai temast vabakutseliste haritlaste esindaja riigi majandusnõukogus.[3] Oktoobris 1940 määrati ta Harjumaa tervishoiuosakonna ajutiseks juhatajaks.[4]
Saksa okupatsiooni ajal 1942. aastal määrati ta Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Tervishoiu Valitsuse juhatajaks, ametialaselt kuulus ta ka järgmisel aastal loodud Eesti Tervishoiukoja nõukogusse[5].
Septembris 1944 evakueerus Gotenhafeni (praegu Poola linn Gdynia) kaudu Saksamaale, kus sai külalislitsentsi alusel arstipraksist jätkata. Gotenhafenis peatus ta ja tegutses arstina kuni 1944. aasta lõpuni. Jaanuaris 1945 siirdus Güstrowisse, oli seal kiirabiarstina Güstrowi Kreisi Riikliku Tervishoiuameti teenistuses[6]. Suri kevadel 1945 Rostocki Ülikooli haiglas vähki (bronhikartsinoom).
Eduard Pihlak on üks neist ca 40-st Eesti arstist[7], kelle elulookokkuvõte on avaldatud biograafilises leksikonis "Arstid Kolmanda Reichi aegses Mecklenburgis" ("Ärzte in Mecklenburg im Dritten Reich"), mis ilmus augustis 2023 (esitlused septembris ja oktoobris[8]).
{{netiviide}}
: CS1 hooldus: url-olek (link)