Edward VI

Edward VI
Inglismaa ja Iirimaa kuningas
Ametiaeg 28. jaanuar 1537 – 6. juuli 1553
Eelnev	Henry VIII
Järgnev	Jane Grey / Mary I
Isikuandmed
Sünniaeg	12. oktoober 1537 Hampton Court, Middlesex, Inglismaa
Surmaaeg	6. juuli 1553 (15-aastaselt) Greenwich, Inglismaa
Vanemad	Henry VIII Jane Seymour
Sugulased	Tudorid
Autogramm

Edward VI (sündinud Edward Tudor; 12. oktoober 1537, Middlesex – 6. juuli 1553, Greenwich) oli Inglismaa ja Iirimaa kuningas (28. jaanuar 1547 – 6. juuli 1553). Henry VIII ja Jane Seymouri poeg.

Valitsejatiitel: By the Grace of God, King of England, France and Ireland, Defender of the Faith, and of the Church of England and also of Ireland in Earth Supreme Head (Dei Gracia Anglie, Francie et Hibernie Rex, Fidei Defensor, et in terra ecclesie Anglicane et Hibernice supremum caput)

Edward sündis 1537. aastal, kui ta isa, Henry VIII oli juba 46-aastane. Tema ema suri aga paar päeva pärast sünnitust. Ema eest oli talle Henry VIII viimane naine Katherine Parr, kes suri 1548. aastal. Edward sai väga hea hariduse, osutudes sama andekaks kui ta isa, osates juba üheksa-aastaselt kreeka, ladina ja prantsuse keelt, ent samas hoiti teda ka muust maailmast eraldatult, sest ta isa kartis paaniliselt, et midagi võib ta ainsa seadusliku meessoost järeltulijaga juhtuda. Edwardi tervis oli sünnist saadik küllaltki nõrk, tal oli kahvatu näojume, nagu ta vanaisal Henry VII-l ning ta haigestus kergesti. Tänu Katherine Parrile sai Edwardist ka veendunud protestant, kes pööras usuasjade sisulisele küljele tunduvalt rohkem tähelepanu kui ta isa.

Edwardi lapsepõlv jäi aga lühikeseks, sest juba enne, kui ta jõudis kümneaastaseks saada, suri Henry VIII ning Edward kuulutati kuningaks. Tegeliku võimu haaras enda kätte kuninga onu lordprotektor Somerseti hertsog Edward Seymour, keda toetas lordkantsler Richard Rich ja kellega hakkas võimu pärast võitlema vend Thomas Seymour, kes abiellus Katherine Parriga ning püüdis pärast tolle surma saada enda naiseks Henry VIII tütart Elizabethi. Peagi küpses vandenõu Edwardi kukutamiseks, Thomas Seymour kavatseski panna troonile Elizabethi ning ise kuningana valitseda. 1549. aasta alguses plaanis ta kuninga röövida, kuid selle nurjas Edwardi lemmikkoera kohalolek. Järgnevalt vangistatud Thomas Seymour hukati, kuid ka Edward Seymouri positsioon muutus üha ebastabiilsemaks, sest ta ei tulnud toime riigi üha keerulisemaks muutuva majandusolukorraga. Samuti oli ta alustanud sõda Šotimaa vastu, et saavutada Edwardi ja lapskuninganna Mary Stuarti abielu, mis oleks kahe riigi suhteid taas silunud. Kuid sõda ei kulgenud hästi, sest šotlastele tõttasid appi prantslased. Riigis puhkesid rahutused ning Edward Seymour pidi rakendama karme meetmeid, et neid maha suruda. Nõnda muutus ta üha ebapopulaarsemaks.

Lõpuks sunnitigi Edward VI-t Edward Seymouri riigireeturiks nimetama ning võimule sai Northumberlandi hertsog John Dudley, kes asus upitama oma kaitsealust Jane Greyd, samuti Henry VII lapselast, keda ta lootis Edwardiga naita. Edward Seymour hukati aga 1552. aastal. Samal ajal viidi läbi oluline pööre protestantismi poole: ladinakeelne missa keelustati ning anti välja ka ingliskeelne palveraamat. Selle reformi taga olid Dudley ja Canterbury peapiiskop Thomas Cranmer, ent kindlasti toetas seda ka kuningas, kes teatavasti oli veendunud protestant. Kuid see muudatus oli vastukarva nii paljudele katoliku usule truuks jäänud ülikutele kui ka lihtinimestele, kelle harjumuspäraseid usukombeid üritati oluliselt muuta. Seega sillutas see teed hilisemale katoliiklikule restauratsioonile Mary I ajal, kes valmistas oma kuningast vennale usuliste veendumuste pärast tõsist meelehärmi.

1552. aastal haigestus Edward aga rõugetesse ning oleks peaaegu surnud. Vaevalt paranenud, haigestus ta aga tiisikusse ning suri vaid 15-aastaselt 1553. aasta juulis. John Dudley mahhinatsioonide tulemusena sai de facto kuningannaks sama noor Jane Grey.