Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskus [1] oli aastail 2001–2007 üks kümnest Eesti teaduse tippkeskusest, ühtlasi Eesti esimene ja sel perioodil ainuke humanitaarteaduste tippkeskus.
Keskust juhatasid Arvo Krikmann ja Mare Kõiva.
Keskuse jurues töötasid neli töörühma, mis olid oma tegevusega seotud Eesti Kirjandusmuuseumiga, tippkeskuse töörühmades osalesid Tartu Ülikooli ja Under-Tuglase Keskuse teadlased.
Töörühmad käsitlesid järgmisi valdkondasid:
- Nõukogude ühiskonna kultuurilooline kontekst (juht Sirje Olesk),
- Rahvausund ja rahvajutud (juht Mare Kõiva),
- Retoorika ja fraseoloogia teooria (juht Arvo Krikmann),
- Poeetiline ja muusikaline folkloor (juht Triinu Ojamaa).
Keskus korraldas tööseminare ja aastakonverentse, selle juures töötasid teadlased erinevatest Euroopa riikidest. Keskus avaldas uurimistulemustel põhinevat aastaraamatut "Võim ja Kultuur. Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskuse aastaraamat"[2].
Teadustöö tulemusi avaldati Eestis ja välismaistes kogumikes, ilmusid mitmed mahukad kultuuriloo ja folkloristika alased allikakriitlised väljaanded. Uurimisainestikuga opereerimiseks ja kiremaks analüüsimiseks koostati mitmeid andmebaase. Keskuse üheks tähtsaimaks projektiks oli LABOR. Eesti suulise, kirjaliku ja audiovisuaalse rahvuskultuuri ressursside digiteerimine ja neile juurdepääsu tagamine.