Back Выборы президента Эстонии Russian

Eesti presidendivalimised

Eesti presidendivalimised on toimunud ühe korra Eesti esimesel iseseisvusperioodil (1938. aastal) ning pärast Eesti taasiseseisvumist regulaarselt alates 1992. aastast.

1996. aastast ei ole valimiskorras tehtud põhimõttelisi muudatusi, valimised toimuvad iga viie aasta järel. Presidendivalimisi korraldab Vabariigi Valimiskomisjon[1].

Presidendivalimiste korra näevad ette Eesti Vabariigi põhiseadus ja Vabariigi Presidendi valimise seadus. Nende kohaselt toimuvad presidendivalimised algul Riigikogus ning juhul, kui seal kolme hääletusvooru vältel võitjat ei selgu, kahe vooru vältel valimiskogus, mis koosneb Riigikogu liikmetest (101) ja kohaliku omavalitsuse volikogude esindajatest (üle kahe kolmandiku, nt 2001. aastal 266). Omavalitsusesindajate arv sõltub omavalitsuste arvust, nii vähendab Eestis käimasolev haldusreform ja valdade liitumine ka omavalitsuste osakaalu valimiskogus. Esindaja peab olema Eesti kodanik ja teda valinud kohaliku omavalitsuse volikogu liige, kuid ei tohi olla Riigikogu liige.[1] Allan Siku hinnangul on "Eesti ainuke riik Euroopas, ning arvatavasti kogu maailmas, kus presidendivalimise pädevus võib minna ühe esinduskogu käest teise kätte". Euroopa kontekstis peab Sikk tähelepanuväärseks ka asjaolu, et "ainult Kreekas ja Eestis võib parlamendivähemus (vastavalt 2/5 ja 1/3) presidendi valimist takistada".[2]

Riigikogus võib kandidaadi esitada vähemalt viiendik Riigikogu koosseisust, kusjuures iga Riigikogu liige võib olla ainult ühe kandidaadi ülesseadja. Valimiskogus on kandidaadi ülesseadmise õigus vähemalt 21 valimiskogu liikmel, analoogselt Riigikoguga võib iga liige esitada vaid ühe kandidaadi.[1]

President peab olema vähemalt 40-aastane Eesti kodanik, kes ei ole tegevväelane. President võib olla ametis kuni kaks ametiaega järjest.[1] Taasiseseisvumise järgsetest presidentidest on teiseks ametiajaks tagasi valitud Lennart Meri ja Toomas Hendrik Ilves.

Kuna Riigikogus ei ole valitsuskoalitsioonil tavaliselt 68 häält, mis võimaldaks presidendi kohe ära valida, on valimised valdavalt jõudnud ka järgmisse vooru valimiskogus, kus valitsevad mõnevõrra teistsugused poliitilised jõuvahekorrad. Volikogude esindajate valimisel muutuvad oluliseks populaarsuserinevused linna ja maa vahel, mistõttu on olnud suur mõju maaelule orienteeritud erakondadel nagu 2001. aastal Rahvaliidul. 1992. aasta valimistel hääletas erandlikult esimeses voorus, teises voorus valis Riigikogu presidendi kahe esimeses voorus kõige rohkem hääli saanud kandidaadi seast; erandlikult valiti president neljaks aastaks.

Eestis on korduvalt tehtud ettepanekuid kehtestada presidendi otsevalimised – näiteks 2013.[3], 2015.[4] ja 2016. aastal Keskerakond[5] ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ning samuti Iseseisvuspartei[6], kuid siiani pole niisugust põhiseaduse muudatust toetanud ei Riigikogu[3][4] ega ka 2013. aastal kogunenud Rahvakogu[7]. Keskerakonna teatel "vastaks otsevalimise seadustamine ühiskonna ootustele, annaks rahvale lisavõimaluse osaleda riigile oluliste otsuste langetamisel ning lähendaks rahvast riigile"[3]. Analüütikute hinnangul võiksid otsevalimised anda presidendile tugevama mandaadi, kuid kuna Eesti on parlamentaarne demokraatia, oleks see mõneti vastuolus presidendi suhteliselt nõrga rolliga. See võiks viia kas parlamentarismist loobumiseni või suurendada lõhet rahva ootuste ja presidendi seaduslike võimaluste vahel.[7] Augustis 2016 Arvamusfestivalil toimunud presidendikandidaatide debatil pooldasid otsevalimisi Siim Kallas, Allar Jõks, Mailis Reps ja Mart Helme, nende vastu oli ainult Eiki Nestor.

Et Eesti presidenti ei valita üldvalimistel, on avalikud kampaaniad presidendivalimistel olnud Riigikogu ja omavalitsuste volikogude valimistega võrreldes suhteliselt leiged. Kampaaniatega loodetakse põhiliselt mõjutada volikogude esindajaid valimiskogus. Laiemale avalikkusele suunatud kampaania oli 1992. aasta valimised, kus esimeses voorus hääletas rahvas. 2001. aastal saatis Reformierakond ringreisile mööda Eestit neli oma presidendikandidaadi kandidaati. 2011. aastal orienteerus rahvale Indrek Tarand, kel polnud poliitikute seas laiapõhjalist toetust. 2016. aastal algas kampaania juba kevadel, kui Siim Kallas teatas, et ta soovib kandideerida presidendiks, ning kutsus üles pidama debatte. Kampaania toimus suuresti avalikkuse silme all ning oli suuresti avalikkusele suunatud. Indrek Neiveldt ja teised arvamusliidrid on erakondadele ette heitnud, et parima presidendi otsimise asemel tegeldakse oma poliitikute reklaamimisega.

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega seadus on ilma tekstita.
  2. ↑ Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega u3yNv on ilma tekstita.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega kesk on ilma tekstita.
  4. ↑ 4,0 4,1 Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega fraktsioon on ilma tekstita.
  5. ↑ Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega g6Bo2 on ilma tekstita.
  6. ↑ Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega 2WtwU on ilma tekstita.
  7. ↑ 7,0 7,1 Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega rahvakogu on ilma tekstita.
From Wikipedia, the free encyclopedia · View on Wikipedia

Developed by Tubidy