Eesti ulmekirjandus

Eesti ulmekirjanduseks nimetatakse eesti keeles või Eestis loodud ulmekirjandust.

Nii nagu maailma ulmekirjanduses laiemalt, on ka eestikeelse ulmekirjanduse traditsioone raske määratleda täpseid alguspunkte, kuna fantaasiateemasid käsitleti kirjanduses ammu enne ulmekirjanduse teadvustamist iseseisva žanrina. Esimeste eestikeelsete ulmeteoste seas tuuakse sageli näiteks Matthias Johann Eiseni 1903. aastal kogumikus "Vahepalukesed" ilmunud teost "Tallinnas aastal 2000",^[1] mille alusel on ajaloolane Hillar Palamets nimetanud teda eesti ulmekirjanduse rajajaks.^[2]

Ulmekirjanduseks võib pidada ka mitmeid eesti kirjanduses 20. sajandi esimestel kümnenditel levinud ekspressiivseid fantastilisi novelle, milliseid kirjutasid näiteks Jaan Oks, Aleksander Tassa, Juhan Jaik, Friedebert Tuglas ja August Gailit. Eesti kirjandustraditsioonile avaldas suurt mõju ka tõlkeulme, mille ere näide on Johannes Aaviku tõlgitud ja hiljemgi korduvalt uustrükkides ilmunud Edgar Allan Poe novellid. Sõjaeelses Eesti Vabariigis tõlgiti ohtralt ka ulmekirjanduse klassikuid, nagu Jules Verne, Herbert George Wells ja Edgar Rice Burroughs. Iseseisvaks nähtuseks eesti ulmekirjandus toona siiski ei vormunud, pigem tajuti hilisemas tähenduses žanriulmet Eestis kuni Teise maailmasõja alguseni osana meelelahutuskirjandusest kõrvuti kriminaalromaanidega (nt Aaviku sarjas "Hirmu ja õuduse jutud" 1914–1928).

Žanrilises plaanis peetakse eesti ulmekirjanduse sünniajaks pigem 1960.–1970. aastaid, mil nõukogude ideoloogias tähtsal kohal seisnud tehnilise progressi vaimus edenes teaduslik fantastika kogu Nõukogude Liidus, mis soodustas algul tõlkelise ja hiljem ka omamaise ulme levikut Eestiski. Toonases ulmetõlkes oli tähtsal kohal raamatusari "Seiklusjutte maalt ja merelt", kus ilmus lääne (Jules Verne'i "Saladuslik saar" 1956, Arthur Conan Doyle'i "Kadunud maailm" ja "Maracoti sügavik" 1958) ja Vene ulmeklassikute (Aleksei Tolstoi "Aelita" ja "Insener Garini hüperboloid" 1958, Aleksandr Beljajevi "Amfiibinimene" ja "Maailmavalitseja" 1960) kõrval ka uuemate autorite teoseid (Ivan Jefremovi "Oikumeeni äärel" 1955 ja "Andromeeda udukogu" 1962, Arkadi ja Boriss Strugatski "Purpurpunaste pilvede maa" 1961), kuid ulmet ilmus ka "Loomingu Raamatukogu" sarjas ning ajakirjas Horisont. Selles kontekstis sündisid varajased eesti žanriulme näited, nagu Rein Sepa jutustus "Viimane üksiklane" (sari "Loomingu Raamatukogu", 1960) ja kuuldemäng "Gaia peab startima" (esitati Eesti Raadios 1962, ilmus kogumikus "Pilk nähtamatusse" 1969), Boris Kaburi menukas lastenäidend "Rops" (lavastati Eesti Draamateatris 1964. aastal) ning noorsoojutustus "Kosmose rannavetes" (1966, pälvis peaauhinna rahvusvahelises ulmekongressil Poznańis 1973. aastal).^[3][4] Ulmelisteks võib pidada ka satiirilisi teoseid nagu Artur Alliksaare näidend "Nimetu saar" (1966, LR).

Eesti žanriulme esikteosena nimetatakse sageli siiski alles Henn-Kaarel Hellati kaheosalist romaani "Naiste maailm" (1976–1978), mis ilmus ulme- ja kriminaalkirjanduse sarjas "Mirabilia". Hellat on ka eestikeelse sõna "ulme" autor, mille ta pakkus algselt välja teadusulme tähenduses artiklis "Ilukirjanduse põnevad provintsid" (Sirp ja Vasar, 18. september 1970). Teiseks märgiliseks teoseks on peetud Eiv Elooni kaksikromaani "Kaksikliik" (1981–1988). Mõlemad kuuluvad küll žanriliselt teadusulmesse, ent keskenduvad hoopis sootemaatikale, mis tõusis 1970. aastatel esile ka eesti kirjanduse peavoolus. Tähelepanuväärseks on peetud Teet Kallase romaani "Heliseb-kõliseb" (1972), Enn Vetemaa satiirilisi teoseid, nagu "Möbiuse leht" (1985–1990) ja "Tulnuk" (1987, LR), Olev Remsu "sürrealistlikku barokkromaani" "Kurbmäng Paabelis" (1989) jmt. Filosoofilise ulme valda võib lugeda Uku Masingu põrandaaluseks jäänud näidendi "Palimplastid" (trükis postuumselt 1995). Eesti nõukogudeaegses ulmes domineeris teadusulme, mis valitses ka ulmetõlgetes: imeulme esines peamiselt lastekirjanduses ning selle tõlgetegi seas oli 1977. aastal ilmunud J. R. R. Tolkieni "Kääbik" erandlik. Vähesel määral kirjutasid Eesti autorid siiski õudusulmet. Neist üheks silmapaistvamaks peetakse Herta Laipaika, kes kasutas oma kunstmuistendeis ohtralt folkloorseid motiive, kriminaalkirjandusega segas õudusulmet aga Juhan Paju.

Ulmekirjandust ilmus Välis-Eestiski, kuigi tugevat traditsiooni ei sündinud ning seosed Kodu-Eesti valdavalt optimistliku tehnoulmega jäid hapraiks. Välis-Eesti ulme tuntuimate näidetena mainitakse tihti August Mälgu novellikogu "Projekt "Viktoria"" ja Karl Ristikivi lühiromaani "Imede saar", ehkki seda platonistlikul utopismitraditsioonil põhinevat satiirilist teost kirjanduskriitika valdavalt žanriulme kontekstis ei käsitle.

Eesti ulmekirjandus kasvas plahvatuslikult Eesti iseseisvumise järel, mil kirjandusse jõudis uus põlvkond autoreid, kelle tegevust toetasid mitme kirjastuse spetsialiseerumine ulmele (Fantaasia, Skarabeus jt) ja suurkirjastuste üllitatud ulmesarjad (nt Varraku F-sari), ulmetõlgete arvu tõus ja sisulise haarde laienemine, erialased veebilehed ja -ajakirjad (eelkõige ajakirjad Algernon, Mardus ja Reaktor, kuid ka andmebaas Ulmekirjanduse BAAS) ning kindlasti ühe olulisima faktorina ulmesõprade koondumine Eesti Ulmeühingusse, mis on aidanud olulisel määral kaasa eesti ulmekirjanduse kajastamisele peavoolu ajakirjanduses ja kirjanduskriitikas, korraldab ulmehuviliste kokkutulekuid nimega Estcon ning annab alates 1998. aastast välja iga-aastast ulmeauhinda Stalker. 1990. aastate olulisimaks ulmeautoriks on ulmekriitik ja -toimetaja Raul Sulbi nimetanud Tiit Tarlapit, tõstes 1990. aastate esipoolel debüteerinuist esile veel Urmas Alast, Veiko Belialsi, Lew R. Bergi, Marek Simpsonit ja Veikko Vangoneni.^[5]

Ehkki 1990. aastate algusest saati on eesti ulmekirjandus tõusude vahel elanud üle ka mõõnasid,^[6] on see siiski olnud rikkalikum kui kunagi varem. Tuntumate autorite seas on olnud nii selliseid, kes jäidki ulmele truuks (nt Siim Veskimees oma libertariaanlike tehnoulmeromaanidega) kui ka neid, kes ulmest alustanuna saavutasid märksa laiema kuulsuse teistes kirjandusharudes (eelkõige Andri Riidi poolt "eesti ulme kauaaegseks esinumbriks" tituleeritud Indrek Hargla,^[7] kes on kirjutanud kõigis suurtes ulmežanrides ja pälvinud ligi kakskümmend ulmeauhinda Stalker, kuid keda laiem publik tunneb pigem apteeker Melchiori sarja ajalooliste kriminaalromaanide autori ja menukate telesarjade stsenaristina). Žanriliselt on eesti ulmekirjandus lai: siin leidub militaarulmet (Lew R. Berg, Leo Kunnas, Veskimees), imeulmet (Veiko Belials, Karen Orlau), õudusulmet (Maniakkide Tänav, Matt Barker, Orlau), teadusulmet (Kristjan Sander), koomilist ulmet (Andrus Kivirähk, Hargla), ajaloolist ulmet (Tamur Kusnets, Meelis Friedenthal), kosmoseoopereid (Veskimees, Kunnas), sotsiaalulmet (Veskimees), alternatiivajalugu (Urmas Alas, Hargla), aurupunki (Hargla) jpm. Eesti ulmes peegelduvad maailmakirjanduse trendid: noortele suunatud žanriulme on sageli klišeerohke (vampiirid, libahundid, võluolendite koolid), peavoolukirjandusse jõuavad maagiline realism ja muud ulmega piirnevad kirjanduslikud tehnikad (Mehis Heinsaar, Nikolai Baturin), ulmelisi elemente sisaldavad meelelahutuslikud kriminaal- ja naisteromaanid.

Olulisel määral on eesti ulmekirjanduse edenemisele kaasa aidanud pühendunud kirjastajad ja toimetajad, nagu Krista Kaer, Jüri Kallas, Mario Kivistik, Eva Luts, Arvi Nikkarev, Raul Sulbi jt. Eesti kirjandusteadlastest on ulmet, sh eesti ulmekirjandust käsitlenud peamiselt Andrus Org ja Jaak Tomberg.