Ekstraktsioon

Jaotuslehter, milles pärast pesemist (läbiloksutamist) on eraldunud õli (ülemine) ja vee (alumine) kihid

Ekstraktsioon ehk ekstraheerimine on füüsikalis-keemiline meetod vedelate või tahkete ainete eraldamiseks segudest või lahustest. Meetodit kasutatakse segavate ainete kõrvaldamiseks, huvipakkuvate ainete kontsentreerimiseks või aine viimiseks sobivasse vormi.

Komponentide eraldamiseks segust kasutatakse vastavaid lahusteid – ekstrahente. Ekstraheeriv lahusti peab hästi lahustama komponenti, mis analüüsijale huvi pakub, omama suurt tiheduse erinevust võrreldes põhilahustiga ning lahustite omavaheline lahustuvus peab olema alla 10%. Eriti oluline on ekstrahendi selektiivsus ehk ekstrahendi omadus lahustada kindlat ekstraheeritava lahuse komponenti. Neist ekstrahendi omadustest oleneb otseselt kasutatavus ja kulu. Enamasti kasutatakse ekstraheerimiseks laboris vedelik-vedelik ekstraktsiooni korral jaotuslehtrit ja tahke faasi ekstraheerimiseks Soxhleti ekstraktorit.[1][2]

Ekstraktsiooni kasutatakse nii keemialaborites kui tööstuses. Sageli on see oluline protsess keemiatoodete ja toiduainete, eelkõige suhkru ja toiduõlide tootmisel. Meetodit kasutatakse ka hinnaliste metallide ja soolade tootmiseks ning heitvete puhastamiseks.

Aine täielikuks kättesaamiseks ekstraktist järgneb ekstraktsioonile tihti rektifikatsioon või kokkuaurutamine.[1]

Ekstraktsioone eksisteerib mitut tüüpi, kuid kõige enam kasutatavad on vedelik-vedelik ekstraktsioon, tahke faasi ekstraktsioon, tahke faasi mikroekstraktsioon ja Soxhleti ekstraktsioon.[1]

  1. 1,0 1,1 1,2 Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega Mikkal on ilma tekstita.
  2. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega Leito on ilma tekstita.

From Wikipedia, the free encyclopedia · View on Wikipedia

Developed by Tubidy