Elektromagnet

Elektromagnet on seadis magnetvälja tekitamiseks elektrivoolu abil, mis läbib juhtmekeerdudest koosnevat mähist. Elektromagneti avaldatav jõud on võrdeline keerdusid läbiva vooluga ja keerdude arvuga. Enamasti on elektromagnetil ferromagneetikust südamik. Südamik võib olla pulga-, U- (hobuseraua) või E-kujuline, moodustades avatud magnetahela.

Olenevalt kasutuse eesmärgist eristatakse väljamagneteid ja jõumagneteid.^[2]

• Väljamagnetite peamine tunnussuurus on tekitatav magnetinduktsioon (teslades). Nende ehitus oleneb magneeditava ruumiosa kujust ja mõõtmetest. Väljaelektromagneteid kasutatakse näiteks magnetresonantstomograafias, osakestekiirendites ja termotuumareaktorites.
• Jõumagneteid iseloomustatakse liikumapaneva jõuga, nt tõstejõuga (njuutonites); neil magneteil võib olla liikuv ferromagnetiline osa – ankur, mis ühendatakse täiturmehhanismiga. Nende elektromagnetite tüüpilised kasutuskohad on elektromehaanilised releed, kaitselülitid, magnetpidurid ja -sidurid. Suuri elektromagneteid (mille tõstejõudu mõõdetakse meganjuutonites) kasutatakse ferromagnetiliste esemete eraldamiseks ja teisaldamiseks.^[3] Elektromagnetina võib käsitada ka näiteks elektrimasina staatorit.^[4]