Emigratsioon

Emigratsioon (ladina k. emigrāre välja rändama) ehk väljaränne on vabatahtlik teise riiki (kodumaalt välismaale) alaliselt elama asumine. See on üks rahvastikurände (migratsiooni) liike.

Emigratsioonina ei käsitleta sunnitud välismaale siirdumist poliitilistel, usulistel või rassilistel põhjustel (pagulust), millega kaasneb uuel asukohamaal poliitilise varjupaiga (asüüli) taotlemine. Emigratsiooniks ei loeta ka ajutiselt välismaale tööleasumist.

Elukoha vahetaja on endise asukohamaa suhtes emigrant ja uues elukohas immigrant (sisserännanu). Kui emigreerumisel säilitatakse piiriülesed sidemed oma päritolumaaga, siis seda nimetatakse hargmaisuseks. Algselt seostus emigreerumise mõiste inimeste (peamiselt eurooplaste) ümberasumist ülemeremaadesse (Austraalia, Kanada, USA, Uus-Meremaa jne).

Juba ajalooliselt on väljarände peamised põhjused olnud inimeste majandusraskused, asukohamaa vaesus ja seal valitsev tööpuudus. Ka rahulolematus valitseva poliitilise olukorraga diktatuuri- või sõjaväelise režiimiga riikides on põhjustanud elanike vabatahtlikku lahkumist oma kodumaalt.

Väljaränne oli tuntud juba antiikajal. Foiniiklased ja kreeklased lahkusid oma põlisaladelt ning asutasid kolooniaid Vahemere piirkonnas ja Väike-Aasias. Uute maade avastamisega 15. sajandil algas eurooplaste siirdumine esialgu Ameerika mandrile ja hiljem Austraaliasse. Aasiasse ja Aafrikasse mindi vastu tahtmist, sest sealne kliima ei sobinud Euroopa elanikele. Aafrikas asustati peamiselt põhja- ja lõunapiirkondi, kus kliima on jahedam kui mujal. 16.-17. sajandil oli Euroopa rahvaste laialdane emigreerumine seotud peamiselt Euroopa riikide (Belgia, Holland, Portugal, Prantsusmaa, Suurbritannia jt) koloniaalvallutustega, mille tulemusena on suures osas kujunenud Lõuna- ja Kesk-Ameerika ning Kariibi mere piirkonna maade rahvastiku struktuur.

1820.–1930. aastaid on nimetatud suureks emigratsiooniperioodiks. Selle aja jooksul siirdus viie lainena Euroopast mujale üle 60 miljoni inimese. 1820.–1860. aastatel lahkuti näiteks näljahäda sunnil Iirimaalt, Saksamaalt ja Suurbritanniast Ameerika mandrile, eriti USA-sse. Venemaa jäeti maha peamiselt poliitilistel põhjustel, sest revolutsioonilise liikumise arenedes pidasid paljud aadlikud ja revolutsioonilised demokraadid õigemaks kodumaalt lahkuda.

1860.–1880. aastad tõi kaasa massilise emigreerumise Skandinaavia riikidest ning jätkus emigreerumine Suurbritanniast ja Saksamaalt. 19. sajandi lõppu iseloomustas itaallaste massiline ränne üle Atlandi ookeani Ameerikasse. Kõige rohkem eurooplasi emigreerus 20. sajandi alguse esimese 15 aasta jooksul. Põhja-Ameerikasse siirdus siis igal aastal ligi 2 miljonit inimest. Need olid enamasti inimesed Venemaalt (juudid), Poolast, Ungarist, Lõuna- ja Põhja-Euroopa riikidest, samuti jätkuvalt Iirimaalt, Suurbritanniast, Itaaliast jm. 1915. aastast 1930. aastateni järgnesid varem lahkunutele nende sugulased. Sel perioodil asuti massiliselt ümber ka Argentinasse, Brasiiliasse, Austraaliasse ja Uus-Meremaale.

Arvukas lahkumine Euroopast oli majandusraskustes vaevlevatele riikidele õieti suureks kergenduseks. Teiselt poolt aitas uute ja töövõimeliste inimeste tulek tunduvalt kiiremini arendada väheasustatud, kuid suure majandusliku potentsiaaliga Põhja-Ameerika riike ja Austraaliat. Immigratsiooni tagajärjel kasvas USA elanikkond Euroopa rahvaste arvel seniselt 30 miljonilt inimeselt 90 miljonile. Ameerika Ühendriikidest kujunes omamoodi "rahvaste sulatusahi" ning aja jooksul arenes välja omamoodi uus rahvus – ameeriklased. Eri maadest tulnud inimesed pidasid kõikjal, kuhu nad elama asusid, kiivalt kinni oma identiteedist, mis põhjustas eri rahvusrühmade vahel usaldamatust ja vastuolusid.

Pärast esimese maailmasõja lõppemist hakati paljudes maades väljarännet takistama. Peamiseks põhjuseks oli asjaolu, et lahkujad olid eelkõige haritud inimesed või head oskustöölised. Seejärel hakati eelkõige Euroopa maades emigratsiooni palju rangemalt kontrollima, et takistada parimas tööeas olevate inimeste lahkumist. Emigreerumine on muutunud eriti suureks probleemiks arengumaadele (eriti Aafrika noortele rahvusriikidele), kus püütakse takistada hästi koolitatud ajude äravoolu (brain drain). Enamik riike on seadnud sisse kvoodid, kui palju inimesi võib aastas riigist lahkuda. Teisalt on vastuvõtjamaad määranud ära kvoodi, mitu inimest igal aastal vastu võetakse.

Nendele piirangutele vaatamata on majanduslikest põhjustest ajendatud vabatahtlik väljaränne olnud aktuaalne ka teise maailmasõja järgsel perioodil. Nõukogude Liidust emigreerus 1968.–1989. aastal Austria kaudu Austraaliasse, Iisraeli, Kanadasse ja eriti USA-sse ligi 370 000 juudi soost inimest. Saksamaa Liitvabariik võttis 1960.–1970. aastatel vastu üle 2 miljoni immigrandi Jugoslaaviast, Kreekast, Türgist ja Ida-Euroopa maadest. Suhteliselt liberaalset immigratsioonipoliitikat viljelesid 1970.–1980. aastatel ka Norra, Rootsi ja Taani, mistõttu neil on tänapäeval suuri sisepoliitilisi probleeme. Soome oli pikka aega välismaalaste vastuvõtmisel konservatiivne ja tõrjuv. Alles Euroopa Liidu liikmena on ka Soome olnud sunnitud võtma vastu majanduspagulasi. Samas on aegade jooksul Soomest emigreerunud peamiselt Rootsi ja USA-sse üle 380 000 inimese.

Eestist lahkuti 1880.–1917. aastal eelkõige majanduslikel põhjustel, kusjuures peamisteks sihtkohtadeks olid Põhja-Ameerika ning Venemaa viljakad ja soodsa kliimaga piirkonnad. 1939.–1944. aastal oli Nõukogude okupatsiooni ähvarduse tõttu sunnitud kodumaalt lahkuma üle 100 000 inimese. Pärast iseseisvuse taastamist Balti riikide 1991. aastal on Eestist, Leedust ja Lätist vabatahtlikult lahkunud hinnanguliselt üle 150 000 vene keelt kõneleva inimese, kes okupatsiooni ajal mitmesugustel põhjustel neisse riikidesse elama olid asunud. Üksnes Tallinna elanike arv vähenes 1990. aastatel üle 50 000 inimese võrra. 20. sajandi teisel poolel haaras massiline emigreerumine Aasia riikidest. Lahkuti Vietnamist, Hiinast, Filipiinidelt, Lähis-Ida maadest Afganistanist ja Iraagist, samuti Süüriast, Liibanonist ja paljudest Aafrika maadest. Seekordne emigratsioonilaine seadus pani väga raskesse olukorda valdavalt Euroopa riigid.

Emigratsioon tervikuna tekitab igale riigile nii demograafilisi kui ka poliitilisi ja majanduslikke probleeme. Seetõttu tegelevad selle küsimusega ülemaailmses plaanis mitmed rahvusvahelised organisatsioonid ja riikide ühendused. ÜRO egiidi all tegutseb Kõrgem Pagulaskomisjon, loodud on Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon, Euroopa Liidu institutsioonides on massiline immigratsioon Euroopasse suur probleem.