Eneseteostus

Eneseteostus (ladinakeelsest väljendist sui actus) on oma annete ja võimaluste realiseerimine või täitmine, määratledes seda kui liikumapanevat jõudu, mis on olemas kõigis.

Eneseteostus on Abraham Maslow' inimvajaduste hierarhia püramiidi kõrgeim aste pärast füsioloogilisi vajadusi, turvatunde vajadust, armastus- ja kuuluvusvajadust, tunnustusvajadust. Artiklis "Self-Actualizing and Beyond" (kogumikteoses "The Farther Reaches of Human Nature") kirjeldab Maslow eneseteostusele viivat käitumist järgmiste tunnuste kaudu:

1. täie tähelepanuga kogemine;
2. kasvule suunatud valikute tegemine (vastandina regressioonile suunatud valikutele);
3. hinnangute langetamine endast lähtuvalt (vastandina õpitud hinnangute kordamisele);
4. kahtluse korral aus olemine, mis omakorda eeldab vastutuse võtmist;
5. julgus teistest erineda, olla mittekonformistlik või ebapopulaarne;
6. osalemine esmajärgulisusele suunatud protsessis;
7. kaasnevad tippkogemused;
8. patoloogilistest kaitsemehhanismidest loobumine.

Abraham Maslow on välja toonud, et baasinimvajadused (toit, kodu, soojus, turvalisus, kuuluvustunne) peavad olema saavutatud enne, kui inimene saab jõuda eneseteostuseni – vajaduseni tunda end täielikult elus ja leida elu mõte. Maslow' arvates on aga sellise eneseteostuse saavutamine tänapäevases igapäevaelus väga haruldane. Uuringud näitavad, et kui inimesed elavad elu, mis ei sobi kokku nende sügavaima olemuse ja võimetega, siis on neil ebatõenäolisem saavutada õnnetunnet kui neil, kelle puhul nende eesmärgid lähevad nende eluga kokku. Näiteks keegi, kellel on loomuomane potentsiaal saada heaks kunstnikuks või õpetajaks, ei pruugi kunagi seda potentsiaali realiseerida, kui kogu ta tähelepanu on suunatud põhivajaduste täitmisele.^[1]