Ervin Abel

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Veebruar 2020) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2020) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Ervin Abel
Ervin Abel (paremal) Kadrioru pargi kõlakojas 1974. aastal
Sünniaeg	8. november 1929
Sünnikoht	Narva
Surmaaeg	16. märts 1984 (54-aastaselt)
Surmakoht	Tallinn
Abikaasa	Asta Lott (1951–1966) Tamara Gaenko (1966–1984)
Lapsed	Tiina, Margus, Kersti Engeli

Ervin Abel (8. november 1929 Narva – 16. märts 1984 Tallinn) oli eesti näitleja.

1953. aastal lõpetas ta Moskvas GITIS-e eesti stuudio. Temaga samal kursusel õppisid teiste seas ka Ita Ever, Kaljo Kiisk, Jaanus Orgulas ja Grigori Kromanov.

Pärast teatrikooli lõpetamist asus Ervin Abel tööle Viktor Kingissepa nimelises Tallinna Riiklikus Akadeemilises Draamateatris. Aastatel 1966–1984 kuulus ta Eesti NSV Riikliku Filharmoonia koosseisu.

1964. aastal anti talle Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetus.

Lisaks koomiku ja estraadinäitleja tööle tegi Abel viis filmirolli, mis jäädvustasid ta nime kultuurilukku. Need filmid olid "Viini postmark" (1967), "Mehed ei nuta" (1968), "Kevade" (1969), "Noor pensionär" (1972), "Suvi" (1976) ja "Siin me oleme!" (1979).^[1]

Ervin Abel oli kogu oma elu vältel väga töökas inimene ning isegi oma elu viimastel kuudel ei lakanud ta töötamast. Ta suri 54-aastaselt maovähki. Teda on nimetatud üheks Eesti suurimaks koomikuks.^[2]