Ethelred II

Ethelred II ehk Ethelred the Unready (ka Aethelred, vanainglise Æþelred Unræd; umbes 968 – 23. aprill 1016) oli Inglismaa kuningas aastatel 978–1013 ja 1014–1016.

Tema lisanimi Unræd ei tähendanud mitte ebavalmit (Unready), vaid mitte nõustatut. Hüüdnime tähendus on ajaloo jooksul aga kõlalise sarnasuse tõttu muutunud. Eesti ajaloolane Priit Raudkivi on välja pakkunud, et eesti keeles võiks kuningat nimetada Aethelred Nõutuks.^[viide?]

Ethelred oli kuningas Edgari poeg. Esialgu oli tema valitsusaeg küllaltki rahulik, kuningas ise oli toona veel alaealine. Kuid 991. aastal alustasid taanlased taas konflikti inglastega, püüdes kogu Inglismaad (lisaks Danelaw' alale, mis juba nende käes oli), enda kontrolli alla saada. Eriti tõsiseks läksid asjad siis, kui Taanis sai võimule Svend Harkhabe, kes hakkas isiklikult Inglismaa trooni taotlema. 991 rüüstasid viikingid Ipswichi ja nende laevastik randus Maldoni lähistel Essexis. Taanlased nõudsid, et inglased maksaksid lunaraha, kuid inglise väejuht Byrhtnoth keeldus; ta tapeti järgnenud Maldoni lahingus ja inglased võideti kergesti. Lisaks Svend Harkhabele rüüstasid Inglismaad ka Norra kuningas Olav Tryggvason ja väejuht Thorkell Pikk.

Ethelred ei suutnud sõjaliselt kuidagi nende vastu saada, olles sunnitud maksma lunaraha ehk Danegeldi, kuid see kõrvaldas viikingite ohu vaid mõneks ajaks. Taani rüüstajad kasutasid Normandia sadamaid Inglismaa ranniku ründamiseks ning tulemuseks oli, et Inglismaa ja Normandia õukonnad muutusid teineteise suhtes eriti vaenulikuks. Lõpuks otsis Æthelred lepingut normannidega, ja lõpetas 1002. aasta kevadel abiellumisega Normandia hertsogi Richard I tütre Emmaga, mida nähti püüdena lõhkuda side rüüstajate ja Normandia vahel. Emma kandis pärast abiellumist anglosaksi nime AElfgifu.

Püüdes taanlaste ohust lahti saada, korraldas Ethelred Püha Brice'i päeval 1002. aastal Inglismaal elavate taanlaste massimõrva, ent sellestki polnud kasu. Taanlaste retked jätkusid ning 1013. aastal varises inglaste kaitse täielikult kokku. 1013. aasta suvel tõi Taani kuningas Svend Harkhabe Taani laevastiku Sandwichi Kentis. Siit läks ta põhja Danelaw'sse, kus kohalikud nõustusid kohe teda toetama. Siis suundus ta lõunasse, sundides Æthelredi Normandiasse maapakku (1013–1014).

Ethelred pages koos AElfgifu ja poegadega Edwardi ja Alfrediga Normandiasse eksiili ning Svend kuulutati Inglismaa kuningaks. Kuid Svend suri äkitselt 3. veebruaril 1014 ning tema nooruke poeg Knud ei suutnud Inglismaad oma kontrolli all hoida. Kasutades seda surma ära, tuli Æthelred Inglismaale tagasi ja ajas Svendi poja Knudi tagasi Taani, sundides teda seejuures loobuma oma liitlastest. Nii sai Ethelred trooni tagasi.

1014. aastal sai vanema venna Aethelstani surma järel Inglismaa troonipärijaks Edmund II. 1015. aastal, kui Ethelred oli just end taas kindlustanud Inglismaa troonil, alustas Edmund tema vastu mässu sooviga troon kohe enda kätte saada. Ethelred oli lasknud hukata oma kaks nõunikku (ministrit), vennad Sigeferthi ja Morcari, konfiskeerinud nende varanduse ning saatnud nende abikaasad Malmesbury kloostrisse. Edmund vabastas Sigeferthi lese Ealdgythi (Edithi) kloostrist ja abiellus temaga. Niimoodi võitis ta Sigeferthi ja Morcari pooldajate toetuse. Ethelred suutis poja mässu suurte raskustega maha suruda, ent samal ajal tungis maale taanlaste troonipretendent Knud Suur.

Kuid juba 1015. aastal tungis Knud uuesti Inglismaale. Æthelred taganes Londonisse, enne kokkupõrget Taani armeega Æthelred suri ja inglastepoolset võitlust jätkas veel Ethelredi poeg, esimesest abielust Edmund. Edmund kogus lojalistidest armee, mis suundus taanlaste vastu, kuid edu oli lühiealine: Assanduni lahingus olid taanlased võidukad ja palju inglaste juhte tapeti. Knud ja Edmund leppisid kokku jagada kuningriik kaheks. Knud ja Edmund sõlmisid rahu, millega Edmundile jäi Wessex, Knudile aga kõik alad Thamesi jõest põhja pool (Northumbria, Mercia, Danelaw' alad, East Anglia ja Essex). Samuti lepiti kokku, et ühe valitseja surma korral pärib teine kõik tema valdused.