Euroopa sotsiaalharta

Euroopa sotsiaalharta on Euroopa Nõukogu inimõigusi kaitsev rahvusvaheline leping, mis sätestab inimeste sotsiaalsed ja majanduslikud põhiõigused ning kehtestab järelevalvemehhanismi, et tagada nende õiguste järgimine hartaga ühinenud riikides.^[1] Euroopa sotsiaalharta allkirjastati 18. oktoobril 1961. aastal Torinos. Harta parandatud ja täiendatud versioon allkirjastati 3. mail 1996. aastal Strasbourgis.

Euroopa sotsiaalharta (1996.a. parandatud ja täiendatud versioon) sätestab järgmised sotsiaalsed põhiõigused:^[2]

• õigus tööle (art.1)
• õigus õiglastele töötingimustele (art.2)
• õigus töötada ohututes ja tervislikes töötingimustes (art.3)
• õigus saada õiglast töötasu (art.4)
• õigus ühineda (art.5)
• õigus pidada kollektiivläbirääkimisi (art.6)
• laste ja noorte õigus saada kaitset (art.7)
• töötavate naiste õigus emaduse kaitsele (art.8)
• õigus kutsenõustamisele (art.9)
• õigus kutseõppele (art.10)
• õigus tervise kaitsele (art.11)
• õigus sotsiaalkindlustusele (art.12)
• õigus saada sotsiaal- ja meditsiiniabi (art.13)
• õigus kasutada sotsiaalhoolekande teenuseid (art.14)
• puuetega isikute õigus elada iseseisvalt, sotsiaalselt integreeruda ja võtta osa ühiskonna elust (art.15)
• perekonna õigus saada sotsiaalset, õiguslikku ja majanduslikku kaitset (art.16)
• laste ja noorte õigus saada sotsiaalset, õiguslikku ja majanduslikku kaitset (art.17)
• õigus tegelda tulundustegevusega teiste lepingupoolte territooriumil (art.18)
• võõrtöötajate ja nende perekondade õigus saada kaitset ja abi (art.19)
• õigus võrdsetele võimalustele ja võrdsele kohtlemisele töö- ja kutseküsimustes soost sõltumata (art.20)
• õigus saada informatsiooni ja konsultatsiooni (art.21)
• õigus osaleda töö- ja töökeskkonna tingimuste kindlaksmääramisel ja parandamisel (art.22)
• vanurite õigus saada sotsiaalset kaitset (art.23)
• õigus kaitsele töösuhte lõpetamise korral (art.24)
• töötajate õigus oma nõuete kaitsele tööandja maksejõuetuse korral (art.25)
• õigus väärikale kohtlemisele töökohal (art.26)
• perekondlike kohustustega töötajate õigus teistega võrdsetele võimalustele ja võrdsele kohtlemisele (art.27)
• töötajate esindajate õigus ettevõttes tegutsedes kaitsele ja neile ettenähtud soodustustele (art.28)
• õigus saada informatsiooni ja konsultatsiooni kollektiivse koondamise korral (art.29)
• õigus kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest (art.30)
• õigus eluasemele (art.31)

Euroopa Nõukogu 47 liikmesriigist on sotsiaalharta ratifitseerinud 43 riiki, sealhulgas kõik Euroopa Liidu liikmesriigid, aga ka Venemaa Föderatsioon, Ukraina, Moldova, Armeenia, Gruusia, Aserbaidžaan, Türgi, Albaania jt. Eesti ratifitseeris Euroopa sotsiaalharta 31. mail 2000. aastal ning harta jõustus Eesti suhtes 1. oktoobril 2000.

Sotsiaalharta ratifitseerimisel peab iga lepinguosaline riik tunnistama ennast seotuks vähemalt 16 harta artikliga 31-st või 63 nummerdatud lõikega 98-st. Seega ei ole harta automaatselt siduv kogu mahus ning lepinguosalistel riikidel on võimalik jätta mõned harta sätted ratifitseerimata. Sotsiaalharta ratifitseerimisel 2000. aastal tunnistas Eesti ennast seotuks harta 79 nummerdatud lõikega 98-st.^[3] 2012. aastal ratifitseeris Eesti täiendavalt 8 harta nummerdatud lõiget, sh. artikli 26 (õigus väärikale kohtlemisele töökohal) ja artikli 30 (õigus kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest), mis algselt jäid ratifitseerimata.^[4] Eesti ei ole seni seotud veel harta 11 nummerdatud lõikega, sh artikliga 23 (vanurite õigus saada sotsiaalset kaitset) ja artikliga 31 (õigus eluasemele).

Sotsiaalhartaga võetud kohustuste kohta peab iga lepinguosaline riik esitama igal aastal aruandeid. Harta artiklid on jagatud nelja temaatilisse gruppi, mistõttu iga artikli kohta esitatakse aruanne kord nelja aasta jooksul. Riikide aruanded vaatab läbi Euroopa Sotsiaalõiguste Komitee, kes teeb järeldused, kas riigid täidavad võetud kohustusi või mitte.

9. novembril 1995. aastal allkirjastati Strasbourgis Euroopa sotsiaalharta lisaprotokoll kollektiivkaebuste süsteemi kohta, mis annab tööandjate ja ametiühingute siseriiklikele ja rahvusvahelistele esindusorganisatsioonidele ning Euroopa Nõukogu juures nõuandva staatusega rahvusvahelistele valitsusvälistele organisatsioonidele võimaluse esitada Euroopa Sotsiaalõiguste Komiteele kollektiivkaebusi sotsiaalharta sätete rakendamise kohta lepinguosalises riigis.^[5] Kollektiivkaebuste lisaprotokolliga on 2014. aastaks ühinenud 15 riiki. Eesti ei ole kollektiivkaebuste lisaprotokolli ratifitseerinud.