Back Frans II Afrikaans Franz II. (HRR) ALS فرانتس الثاني (إمبراطور روماني مقدس) Arabic فرانتس التانى (امبراطور رومانى مقدس) ARZ Francisco I d'Austria y II del Sacru Imperiu Romanu Xermánicu AST II Frans Azerbaijani ایکینجی فرانتس (ایمپیراتور) AZB Франц II Bashkir Франц II Byelorussian Франц II (імпэратар Сьвятой Рымскай імпэрыі) BE-X-OLD
Franz II (sündinud Franz Joseph Karl; Austria keisrina Franz I; 12. veebruar 1768 Firenze – 2. märts 1835 Viin) oli Habsburgide-Lotringite dünastiast viimane Saksa-Rooma keiser 1792–1806; kuulutas 1804 end esimeseks Austria keisriks Franz I nime all, kellena valitses surmani.
Franzi vanemad olid keiser Leopold II (1747–1792) ja tema abikaasa, Hispaania printsess María Luisa (1747–1792).
Aastal 1804 sundis Napoleon I ta Saksa-Rooma keisri tiitlist loobuma.
Franz I suutis säilitada oma riigi suhtelise iseseisvuse isegi Napoleoni võimu kõrgperioodil, seda paljuski tänu teise keisritiitli võtmisele. Aastal 1809 püüdis ta teiste Saksa riikide solidaarsustundele rõhudes korraldada ühissõda Prantsusmaa vastu, kuid teised olulised Saksa riigid eelistasid toetada Napoleoni, olles moodustanud tema protektoraadi all Reini Liidu ning isegi Venemaa keisririik kuulutas Austriale sõja, olles parajasti vallutanud Rootsilt Soome).
Wagrami lahingus said austerlased lüüa ja Franz pidi leppima juba teise alandava kaotusega (esimene oli Austerlitzi lahing 1805). Siiski suutis ta ka nüüd suhtelise iseseisvuse säilitada, peamiselt tänu osava poliitiku Metternichi abile, kelle ta samal aastal välisministriks määras. Metternich korraldas Franzi tütre Marie-Louise abielu Napoleoniga, et saavutada Prantsusmaa keisri soosing.
Liit Napoleoniga oli siiski vaid olupoliitika sunnitud käik. Kui too Venemaal lüüa sai, oli Austria üks esimesi, kes talle sõja kuulutas, 1815. aastal taastati Viini kongressil Austria kui suurriigi staatus.
Pärast Viini kongressi jättis Franz riigiasjad enamasti Metternichi hooleks, ehkki valvas, et kantsler midagi talle vastumeelset ette ei võtaks. Nii blokeeris ta suure hulga reforme, takistades oluliselt riigi moderniseerimist. Teda on oma valitsusaja lõpus iseloomustatud kui melanhoolset, tegevusetut, kuid ka erakordselt ranget monarhi, kes püüdis kogu riigivalitsemisele staatilisust peale suruda, valmistades sellega mõneti ette 1848. aasta revolutsiooni, eriti seetõttu, et määras oma järglaseks vanima poja Ferdinandi, kes oli sisuliselt teovõimetu.