Frederik I

Frederik I (7. oktoober 1471 Haderslevhus – 10. aprill 1533 Gottorp) oli Taani ja Norra kuningas aastatel 1523–1533.

Frederik oli esimese Oldenburgi dünastiasse kuuluva Taani kuninga Christian I poeg ja hilisema kuninga Hansu noorem vend. Tema ema oli Dorothea Brandenburgist. 1482. aastal sai temast Holsteini kaashertsog, 1490 jagati hertsogkond aga tema ja Hansu vahel. Frederiki residentsiks sai Gottorpi loss Schleswigis. 1500. aastal korraldasid Hans ja Frederik viimase pealekäimisel suurejoonelise rünnaku Dithmarscheni talupoegade vabariigi vastu Holsteinis, kuid Taani, Rootsi ja Norra ühisväed, mida toetasid veel saksa palgasõdurid, said Hemmingstedti lahingus täielikult lüüa ja Dithmarschen säilitas oma iseseisvuse veel pooleks sajandiks.

1513. aastal, pärast Hansu surma, pakuti Frederikile Taani ja Norra krooni, kuid ta keeldus sellest, leides, et vennapoeg Christiani toetab enamik Taani ülikuist. 1523. aastal aga sundisid mässulised aadlikud Christiani troonist loobuma ja Frederik sai kuningaks. Kuid aastatel 1524–1525 oli tal tõsiseid raskusi oma võimu kehtestamisega, sest nii Jüütimaal kui ka Skånes mässavad talupojad ja aadlikud nõudsid Christiani võimu taastamist. Christiani-meelsete olulisimaks juhiks oli admiral Søren Norby, kes valitses Ojamaad ning ründas 1525. aastal 8000 mehega Helsingborgi kindlust. Frederiki-meelsete vägede juht Johan Rantzau suutis nad siiski tagasi lüüa ja pärast seda ei kujutanud mässulised Frederiki võimule enam suuremat ohtu. Christian II tegi siiski ka edaspidi katseid oma võimu taastamiseks. 1531. aastal maabus ta Norras ja püüdis seejärel Taanisse tungida. Frederik sõlmis seepeale liidu aga Christiani vana vastase Gustav Vasaga ning koos suutsid nad Christiani tabada. Frederik pani ta vangi, kuhu too jäi kuni surmani. Gustavi ja Frederiki liit jäi kestma aga kuni Frederiki poja Christian III ja Gustav Vasa surmani (vastavalt 1559 ja 1560).

Alates 1526. aastast hakkas Frederik soosima protestantlust. Ta võttis enda kaitse alla peamise reformaatori Hans Tauseni ja hakkas 1527. aastal riigistama kloostrimaid. Siiski tegutses ta piisavalt ettevaatlikult ja suutis otsest konflikti katoliiklaste ja luterlaste vahel vältida. Kuid tema surma järel puhkes siiski Krahvisõda, mis oli suures osas seotud sellega, et tema poeg Christian III oli veendunud protestant.

Et Frederik ei külastanud kunagi Norrat, siis ei kroonitud teda kunagi ka Norra kuningaks. Seetõttu nimetas ta end valitud Norra kuningaks.