Gabro

Gabro on aluselise koostisega süvakivim.

IUGS-i klassifikatsiooni kohaselt on gabro süvakivim ehk jämedateraline tardkivim, mille kvartsisisaldus QAPF-diagrammil on 0–5% ning P / (A+P) > 0,9 (P – plagioklass, A – leelispäevakivi) ja plagioklassi number on suurem kui 50 (An₅₀).

Gabro on laialt levinud kivim ja hõlmab paljusid kitsama nimetusega erimeid. Gabro on makroskoopiliselt tumeda välimusega musti, rohekaid ja halle mineraale sisaldav kivim. Gabrot moodustavad mineraaliterad on enamasti palja silmaga eristatavad (kivimil on faneriitne struktuur).

Gabro sisaldab pürokseene, plagioklassi, amfiboole ja oliviini. Tavaliselt leidub ka mõni protsent raua ja titaani oksiide, näiteks magnetiiti, ilmeniiti ja ulvöspinelli.

Pürokseen on peamiselt klinopürokseen, kuid esineb väikeseid ortopürokseeni koguseid. Kui ortopürokseeni on oluliselt rohkem kui klinopürokseeni, nimetatakse sellist kivimit noriidiks. Esineb ka kvartsgabrosid, mis on tõenäoliselt tekkinud räniga üleküllastunud magmast. Esseksiit seevastu on tekkinud räniga küllastumata magmast, mis viib feldšpatoidse mineraali nefeliini tekkeni.

Gabro on moodustunud maakoores tardunud aluselise (suhteliselt ränivaese, kuid magneesiumi- ja rauarikka) koostisega intrusiivides, kui sulamagma maapinna all kristalliliseks massiks jahtub. Suur osa maakoorest on tekkinud gabrona ookeani keskahelikes. Ka suur osa Merkuuri pinda katvatest kivimitest on tõenäoliselt gabro.^[1]

Gabroga sama koostisega on vulkaaniline kivim basalt ja soonkivim diabaas. Gabrost erinevad need peamiselt struktuuri poolest. Gabroga sarnane kivim on dioriit.

Gabrole andis Itaalias Toscanas asuva Gabbro linna järgi nimetuse saksa geoloog Christian Leopold von Buch aastal 1810.