Garlieb Merkel

Garlieb Helwig Merkel (31. oktoober 1769, Lēdurga, Läti – 9. mai 1850, Riia) oli valgustusaegne baltisaksa kirjanik ja ühiskonnategelane, varane estofiil ja letofiil.

Merkel sündis Liivimaal külakirikuõpetaja peres. 17. eluaastast töötas ta koduõpetajana jõukamates perekondades.

1790. aastal liitus ta Riia intellektuaalide seltskonnaga. Sealsete ideede mõjul avaldas Merkel 1796. aastal raamatu "Die Letten" ("Lätlased", täispealkirjaga: "Die Letten vorzüglich in Liefland am Ende des philosophischen Jahrhunderts, Ein Beytrag zur Völker- und Menschenkunde"), mis kirjeldas talupoegade elu ja baltisaksa maaomanike jõhkrust väga süngelt ning kutsus Vene valitsust üles olukorda sekkuma ja lätlaste elutingimusi parandama. Raamat pälvis Saksamaal arvestatava populaarsuse ning tõlgiti prantsuse, taani ja vene keelde. 1800. aastal avaldati algne saksakeelne versioon kordustrükis. 20. sajandil tõlgiti see lõpuks ka läti keelde.

Merkeli raamat põhjustas Liivimaa maaomanike seas vihatormi ning Merkel oli sunnitud minema pagulusse. Ta kolis algul Weimarisse ja 1800. aastal Berliini, kus toimetas koos August von Kotzebuega nädalakirja "Der Freimutige" (1803–1806).

Aastal 1802 ilmus Merkeli proosapoeem "Wannem Ymanta – Eine lettische Sage", mis on olnud üks eesti rahvuseepose "Kalevipoeg" eeskujusid ja eelkäijaid.^[1]

1816. aastal naasis Merkel Liivimaale. Ta avaldas raamatud "Minu kümme aastat Saksamaal" (1818) ning "Pilte ja karaktereid minu elust" (2 kd, 1839–1840). Samuti kirjutas ta brošüüri "Vabad lätlased ja eestlased" (1820), mis trükiti Leipzigis.