George Berkeley (12. märts 1685 – 14. jaanuar 1753) oli angloiiri teoloog ja filosoof, anglikaani kiriku piiskop. Berkeley oli äärmuslik empirist ja väitis, et pole võimalik tõestada materiaalse maailma olemasolu väljaspool empiirilist taju. Temalt pärineb fraas Esse est percipi – "olla tähendab olla tajutud".
Ta sai hariduse Dublini Trinity College'is, mille lõpetas 1704. aastal kunstide bakalaureusena. 1721. aastal kaitses ta samas teoloogiadoktori kraadi.[1] Berkeley teosed on kirjutatud peamiselt inglise, traktaat "De Motu" ladina keeles.[2]
1728. aastal asus Berkeley elama Briti kolooniasse Põhja-Ameerikas Rhode Islandil lootuses rajada Briti valitsuse toel Bermuda saartele ülikool, edendamaks haridust Ameerika kolooniates. Seal ostis ta suurtalu, mis ei toonud aga oodatud sissetulekut. Valitsus ei eraldanud õppeasutuse jaoks raha ning Berkeley naasis 1732. aastal Londonisse. 1734. aastal nimetati ta Cloyne'i piiskopiks Iirimaal.
Ehkki luuletajana ei saavutanud George Berkeley suurt kuulsust, on ingliskeelses kirjanduses tuntud tema luuletus "Verses on the Prospect of Planting Arts and Learning in America" ("Värsid kunstide ja õpetuse istutamise väljavaadetest Ameerikas"), kust pärineb sageli tsiteeritud lõpuvärss: "Westward the course of empire takes its way; The first four Acts already past, A fifth shall close the Drama with the day; Time's noblest offspring is the last." ("Impeerium on lääne poole teel. On neli vaatust juba läbi saand ja viies jäänud lõpetada veel. On aja õilsaim võsu viimane.") Selles on nähtud Ameerika Ühendriikide sünni ja õitsengu ettekuulutust, kuigi tõenäoliselt Berkeley ise seda silmas ei pidanud.
Tema järgi on saanud nime Berkeley linn USA California osariigis.