George H. W. Bush

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2024) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

George H. W. Bush
George Herbert Walker Bush, USA 41. president
41. Ameerika Ühendriikide president
Ametiaeg 20. jaanuar 1989 – 20. jaanuar 1993
Eelnev	Ronald Reagan
Järgnev	Bill Clinton
43. Ameerika Ühendriikide asepresident
Ametiaeg 20. jaanuar 1981 – 20. jaanuar 1989
Eelnev	Walter Mondale
Järgnev	Dan Quayle
11. Luure Keskagentuuri direktor
Ametiaeg 30. jaanuar 1976 – 20. jaanuar 1977
Eelnev	William Colby
Järgnev	Stansfield Turner
Isikuandmed
Sünninimi	George Herbert Walker Bush
Sünniaeg	12. juuni 1924 Milton, Massachusetts
Surmaaeg	30. november 2018 (94-aastaselt) Houston, Texas
Erakond	Vabariiklik Partei
Autogramm

George Herbert Walker Bush [džoodž hööbört uooker buš] (12. juuni 1924 Milton, Massachusetts – 30. november 2018 Houston, Texas) oli Ameerika Ühendriikide poliitik, kes oli aastatel 1989–1993 Ameerika Ühendriikide 41. president.

Ta sündis Prescott Bushi ja Dorothy Walker Bushi pojana. Peagi pärast tema sündis kolis Bushi perekond Miltonist Greenwichi Connecticuti osariigis. Bush alustas haridusteed sealses keskkoolis. Ülikooliõpingud lükkas ta pärast rünnakut Pearl Harborile edasi, astudes oma 18. sünnipäeval väeteenistusse ning saades riigi üheks noorimaks piloodiks. USA mereväes teenis Bush kuni 1945. aastani. Seejärel asus ta õppima Yale'i ülikooli, mille lõpetas 1948. aastal.

Bush kolis Lääne-Texasesse, kus asus tegelema naftaäriga. 40-aastaselt oli temast saanud miljonär. Ta asutas ka oma naftaettevõtte. 1964. aastal kandideeris ta senatisse, kuid ei osutunud valituks. See-eest valiti ta kaks aastat hiljem esindajatekotta Texase 7. ringkonnast, mis paiknes Houstonis ja lähiümbruses. 1968. aastal valiti ta tagasi. 1970. aastal kandideeris ta uuesti senatisse, kuid kaotas taas. 1971. aastal määras president Richard Nixon Bushi USA saadikuks ÜRO-s. 1973. aastal sai ta Vabariikliku Rahvusliku Komitee esimeheks ning vastutas selles ametis Vabariikliku Partei vara ja kampaaniate korraldamise eest. Aastatel 1974–1976 oli ta USA sidekontori juht Hiinas, 1976–1977 Luure Keskagentuuri direktor, 1977–1980 Houstoni First International Banki esimees.

Presidendiks kandideeris Bush esimest korda juba 1980. aastal, kuid sai Vabariikliku Partei eelvalimistel Ronald Reaganilt lüüa. Siiski oli ta valimistel Reagan kaaskandidaat asepresidendi kohale. Reagan võitis presidendivalimised suure ülekaaluga ja Bush sai asepresidendiks. Selles ametis oli ta koguni Regani presidendiameti jooksul.

1988. aastal, Reagani teise ametiaja lõpus, kandideeris Bush USA presidendiks. Vabariikliku partei eelvalimistel toetas teda Reagan, ning Bush lubas tema poliitikat jätkata, kuid et võita ka mõõdukamaid valijaid, ütles ta augustis New Orleansis toimunud parteikonverentsil, et tahab "lahkemat ja leebemat rahvust" ("I want a kinder, and gentler nation"), kuid lubas ka makse mitte suurendada, kust pärineb tema kuulus fraas "Lugege mu huuli: ei mingeid uusi makse" ("Read my lips: no new taxes").^[1] Esimestel eelvalimistel Iowas jäi Bush Kansase senaatori ja senati vähemuspartei juhi Bob Dole'i ning teleevangelist Pat Robertsoni järel kolmandaks, kuid järgmistel eelvalimistel New Hampshire'is võitis. 8. märtsil 1988 toimunud "Super Tuesday" eelvalimistel kindlustas ta oma võidu. Asepresidendiks valis Bush Indiana senaator Dan Quayle'i. Demokraatide eelvalimised võitis Massachusettsi kuberner Michael Dukakis, asepresidendiks valis ta Texase senaator Lloyd Bentseni. Bush kujutas Dukakist elitistliku "Massachusettsi liberaalina", Dukakis ei suutnud ta kriitikale efektiivselt vastata. Valimised võitis Bush valimiskogu 426 häälega, võites 40 osariigis, saades 48 886 597 häält, Dukakis võitis ainult 10 osariigis ja Columbia ringkonnas, kokku 111 valimiskogu häält, rahvahääletusel 41 809 074 häält. Bush oli viimane Teise maailmasõja veteran, kes sai Ameerika Ühendriikide presidendiks.

Oma ametiajal pani Bush suurt rõhku välispoliitikale, tema ametiajal lagunes Nõukogude Liit ja taasühendati Saksamaa, lisaks toimus ka Lahesõda ja kukutati Panama diktaator Manuel Noriega. Lisaks peeti Kanada ja Mehhikoga läbirääkimisi NAFTA osas, mis jõustus aga pärast Bushi ametist lahkumist.

Sisepoliitikas Bushil nii palju edu ei olnud, ta oli sunnitud murdma Vabariiklaste konverentsil antud lubadust makse mitte suurendada.

1992. aasta alguses, kui Bush teatas, et kandideerib teiseks ametiajaks, oli ta veel vägagi populaarne tänu võidule Pärsia lahe piirkonnas. Kuid siis vähendas tema populaarsust majanduskriis: kui veebruaris 1991 oli Bushi populaarsus 89%, siis juuliks 1992 oli see kukkunud 29%-le. Vabariikliku Partei eelvalimistel oli ta kaotanud populaarsust maksutõusu tõttu, tema vastu kandideeris kommentaator Patrick Buchanan. Kuid juba esimestel eelvalimistel New Hampshire'is jäi Bush napilt peale ning teistes osariikides võitis otsustavalt.

Kuna Bush oli aasta alguses veel vägagi populaarne, otsustasid paljud kõrge profiiliga demokraadid, näiteks New Yorgi kuberner Mario Cuomo, mitte kandideerida. Kandideerida otsustasid aga näiteks Arkansase kuberner Bill Clinton, endine California kuberner Jerry Brown ja endine Massachusettsi senaator Paul Tsongas. Lõpuks jäi Clinton peale, ning asepresidendiks valiti Al Gore.

Lisaks kandideeris parteituna Texase ärimees Ross Perot, kes valis oma asepresidendikandidaadiks mereväe viitseadmiral James Stockdale'i. Perot tegi oma põhiväärtusteks vastuseisu NAFTA-le ja riigivõla vähendamise.

Valimistel sai majanduskriis Bushile saatuslikuks, tema põhitugevust – välispoliitikat – ei peetud pärast külma sõja lõppu enam nii tähtsaks, ning palju hääli läks ka Perot'le. Clinton võitis valimiskogus 370 häält ja 32 osariiki koos Columbia ringkonnaga, rahvahääletusel 44 909 889 häält, Bush võitis 168 valimiskogu häält ja 18 osariiki 39 104 550 häälega. Perot ei võitnud üheski osariigis, kuid võitis mõnes maakonnas ning tuli Maine'i osariigis Bushi ja Utah' osariigis Clintoni ees teiseks, saades kokku 19 743 821 häält.

Bush oli 33. kraadi vabamüürlane.^[2]