Germaanlased

Germaanlased (ladina Germani) olid Lõuna-Skandinaaviat ning Reini ja Visla vahelist Kesk-Euroopa ala asustanud indoeuroopa hõimud.

Vanim teadaolev germaanlaste kultuur oli 7. sajandil eKr Elbe alamjooksul ja Jüüti poolsaarel levinud Jastorfi kultuur. Germaani rahvad lahkusid Lõuna-Skandinaaviast, Taanist ning naabermaadest Elbe ja Oderi jõe vahel pärast 1000 eKr.

Germaani hõimude suure rahvasterändamise hilisem laine liikus Skandinaaviast 600 ja 300 vahel eKr itta Läänemere vastaskaldale, liikudes Vislat pidi Karpaatidesse. Tacituse ajal olid nendeks vähetuntud hõimud nagu heruskid, hermundurid ja katid.

Esimene laine liikus läände ja lõunasse (surudes keldid Reini jõest läände umbes 200 eKr) ning jõudis Lõuna-Saksamaale Rooma provintsi Gallia piiridele 100 eKr. Roomlastele said germaanlased tuntuks keltide kaudu, kes nimetasid nii oma naabreid teutooni hõime. Nimetus kandus aegamööda üle ka teistele hõimudele.

Esimest korda kasutas germaani hõimude kohta üldnimetust Germani Poseidonios (135–51 eKr). See oli germaanlaste läänegrupp, keda kirjeldasid rooma ajaloolane Tacitus (56–117 pKr) ning Julius Caesar (100–44 eKr). Esimesed kokkupõrked roomlastega toimusid 113–101 eKr kimbrite ja teutoonide sõjakäikude ajal.

1.–2. sajandil jagunesid germaanlased kolmeks suureks rühmaks:

• põhjagermaanlased: Skandinaavia hõimud; nende järglasteks on taanlased, rootslased, norralased
• idagermaanlased: goodid, vandaalid, burgundid, herulid, rugid, gepiidid, tüüringid, alemannid jt
• läänegermaanlased: langobardid, anglid, friisid, saksid, frangid, heruskid, teutoonid, kimbrid, bataavid, katid, sveebid ehk sueebid, semnoonid, hermunduurid, markomannid, kvaadid jt.

1. sajandi algusaastatel korraldas Rooma keisririik pika sõjalise kampaania Reinist itta jäävatel aladel. Rooma võimule allutati mitmed germaani hõimud. 7. aastal kuulutati piirkond rahulikuks ning Publius Quinctilius Varus määrati Germaania asehalduriks. Vallutuskampaaniat juhtinud Tiberius lahkus piirkonnast, et tegeleda Illyricumis puhkenud ülestõusuga. Augustuse poolt määratud Publius Quinctilius Varuse tegi katse tungida kaugemale Germaaniasse ja laiendada ülemvõimu ka ida pool asuvate Weseri ja Elbe jõe suunas, mis lõppes kaotusega Teutoburgi lahingus, Teutoburgi metsa. 9. aasta sügisel varitses Arminius koos oma Germaani hõimude liiduga Rooma armeed ja hävitas täielikult XVII, XVIII, XIX leegioni, kolm ratsaväeosa ja kuus abiväelaste kohorti. Kokku langes umbes 20 000 roomlast.

Germaanlaste pealetung Rooma impeeriumile algas 2. sajandil eKr ning tugevnes 2.–3. sajandil. Keiser (161–180) Marcus Aureliuse ajal, sõdades (166–180) läänegermaani hõimu markomannidega, kes elasid 1. sajandist eKr Maini jõgikonnas, ilmnesid Rooma keisririigi nõrgenemise esimesed tunnused.

Alates 3. sajandist rühmitusid germaani hõimud ümber, kujunesid püsivamad hõimuliidud (alemannid, saksid, frangid, goodid, friisid ja tüüringid jt).

4.–6. sajandil võtsid germaanlased osa suurest rahvasterändamisest. Nad on etendanud olulist osa tänapäeva Euroopa rahvaste (sakslaste, inglaste, hollandlaste, taanlaste, rootslaste, norralaste jt) etnogeneesis.