Gooti keel (*𐌲𐌿𐍄𐌹𐍃𐌺𐍉 𐍂𐌰𐌶𐌳𐌰 *gutisko razda, ruunikirjas ᚷᚢᛏᛁᛊᚲᚨ ᚱᚨᛉᛞᚨ, *(o) ) on väljasurnud idagermaani keel, mida kõnelesid goodid, peamiselt läänegoodid.
Gooti keel on vanim germaani keel, millest on säilinud käsikirju. Vanimad gootikeelsed kirjutised pärinevad 4. sajandist. Keele kasutuse vähenemine 6. sajandi keskpaigaks oli tingitud frankide võidust gootide üle Prantsusmaal ja Itaalias, üleminekust ladinakeelsele katoliiklusele ning geograafilisest eraldatusest. Keel säilis Pürenee poolsaarel (tänapäeva Hispaanias ja Portugalis) 8. sajandini ning Walafrid Strabo kirjutiste järgi Doonau alamjooksul 9. sajandi alguseni. Krimmis säilis gooti keel 18. sajandini, arenedes Krimmi gooti keeleks.
Teadmised gooti keele kohta pärinevad peamiselt 4. sajandi piiblitõlkest, mille autor oli piiskop Wulfila. Säilinud on codex argenteus (188 lk) ja codex ambrosianus (193 lk). Teised allikad ei ületa pikkuselt 4 lehekülge. Säilinud on umbes kolmveerand uuest testamendist ja üksikuid salme vanast testamendist.
Wulfila leiutas piiblitõlke tarbeks kreeka tähestiku põhjal gooti tähestiku. Varem kirjutati gooti keelt ruunidega.
Gooti keelel puuduvad tänapäevased järglaskeeled, ent ta on väga lähedane muinaspõhja keelele, millest on arenenud skandinaavia keeled, samuti on ta lähedane vanaülemsaksa keelele, mis on saksa keele eelkäija. Kõik nad põlvnevad germaani algkeelest. Gooti keelel on tunnuseid, mis on omased germaani algkeelele, ent on kadunud kõigis tänapäevastes keeltes. Seetõttu aitab ta mõista germaani keelte arengut.