See artikkel räägib plaadimängijast; Getter Jaani singli kohta vaata artiklit Grammofon (laul) |
Grammofon (kreeka k sõnadest γραμμα (gramma) ’kirjutis’ ja φωνη (phone) ’hääl’, ’heli’) on seade heli taasesitamiseks heliplaadilt. [1]
Emile Berliner patentis horisontaalse salvestusviisi 1887. aastal (USA patent 372786) ja asendas fonograafi silindrilise helikandja (trumli) kettakujulise kandjaga – heliplaadiga – ja esitas seda nimetusega Gramophone (saksa keeles Grammophon või Grammofon) (1895). Plaadikujulise andmekandja oluline eelis oli võimalus hõlpsalt koopiaid valmistada ja plaatide masstootmist korraldada (fonograafi vahasilindri korral see võimalus praktiliselt puudus). Samuti lihtsustus taasesitusseadme ehitus, sest langes ära vajadus nõela etteandemehhanismi järele (mida vahasilinder vajas ka taasesitamisel).
Ent erinevalt fonograafist oli grammofon sel kujul ette nähtud üksnes helisalvestiste taasesitamiseks. Esitatav heli muutus mõnevõrra puhtamaks ja tugevamaks selle tõttu, et helisignaalile vastavalt ei muutu mitte vao sügavus (nagu fonograafis), vaid selle kõrvalekalle rõhtsihis (looklemise amplituud). Looklemise sagedus vastab heli tooni kõrgusele ja amplituud vastab heli tugevusele.
Grammofonis libiseb nõel eboniit- või šellakplaati pressitud spiraalselt plaadi keskkoha poole koonduvas vaos, mille peene looklemise lainelisus vastab salvestatud helivõnkumistele. Niisuguse mehaanilise fonogrammiga plaadi pöörlemisel kandub nõela võnkumine kõlakarpi paigaldatud membraanile, mis vao lainelisuse järgi võnkudes taastekitab heli. See juhitakse liigendi(te)ga torujuhtme kaudu heli suunavasse ruuporisse, mille abil taasesitatud heli tehakse kuulaja suunal tugevamaks ja sagedusalas ühtlasemaks. (Madalamate sageduste jaoks toimib ruupor ka kõlalauana). Ruupori laienev ristlõige toimib akustilise impedantsi transformaatorina, mis muundab helirõhu muutused helikiiruse muutusteks. Kogu heli energia saadakse mehaanilise liikumise arvel, mistõttu plaadile ja nõelale mõjuvad suhteliselt suured jõud, põhjustades nende kiire kulumise.
Esimestes grammofonides pandi plaat pöörlema kas käsitsi vändates, vedrumootori abil või mõnel juhul ka vihtidega ajami abil. Pöörlemiskiirus oli erinev ja seda sai mängimisel seadistada. Mõne aja pärast, eriti aga elektriajami kasutuselevõtu järel, kujunes levinumavaks pöörlemiskiirus 78 p/min.
Ühest vedru üleskeeramisest piisas plaadi ühe poole ehk 10-tollise diameetriga plaadi puhul umbes kolmeminutise pala kuulamiseks. Kahepoolne plaat ilmus aastal 1904.
1920. aastatel hakati mehaanilise taasesitussüsteemi (tuntud ka kui akustiline võimendussüsteem) asendama elektrilisega, milles nõel koos helipeaga muundasid mehaanilise võnkumise sellele vastavaks elektrisignaaliks, mida võimendati elektronlampvõimendi ja tehti kuuldavaks valjuhääldi abil. Vedruajami asemel hakati plaadialuse (turntable) pöörlemapanekuks kasutama elektriajamit.
1950. aastatel hakati mehaanilist fonogrammi elektrisignaaliks muundavat seadet teostama omaette konstruktiivse üksusena – plaadimängijana. Tavaliselt olid need ilma võimsusvõimendi(te) ja kõlari(te)ta, mistõttu neid tuli kasutada koos mõne sobiva elektroakustilise (tavaliselt Hi-Fi) süsteemiga.
Kui 1980. aastatel jõudis müügile CD-plaadimängija, tuli eri tüüpi plaadimängijate eristamiseks võtta kasutusele pikem nimetus vinüülplaadimängija (vinüül, täpsemalt polüvinüülkloriid, on heliplaadi materjalina kasutusel 1948. aastast). Tavaliselt mõeldakse plaadimängija all siiski kõiki mehaanilise analooghelisalvestusega plaatide taasesitamise seadmeid ja digitaalsete plaatide CD-de mängijaid nimetatakse CD-mängijateks (CD-player).
Plaadimängija võis ka kuuluda raadiovastuvõtjaga ühte seadmesse, sellist aparaati tunti radioolana.