Gregorius VII

Gregorius VII
Sünninimi	Hildebrand (Ildebrando)
Valitsemisaja algus	22. aprill 1073
Valitsemisaja lõpp	25. mai 1085
Eelkäija	Aleksander II
Järeltulija	Victor III
Sünnikuupäev	1020 ?
Sünnikoht	Soana
Surmakuupäev	25. mai 1085
Surmakoht	Salerno

Gregorius VII (Ildebrando, ka Ildebrando Aldobrandeschi da Soana, Hiltrapandus, Dhiltbrandus, Hellebrand; Saksa, Inglise ja Prantsuse ajalookirjutuses Hildebrand; 1020 ? – 25. mai 1085) oli paavst aastatel 1073–1085. Ta oli 157. paavst.

Ildebrando sündis 1020. aasta paiku Soanas (tänapäeval Sovana) käsitöölise (teistel andmetel puusepa või talupoja) Bonizione (Bonizo) ja tema naise Betta peres. Tal oli onupoeg Rusticus (Rustico) ja onutütar või täditütar, kes elas Roomas. Aldobrandini suguvõsa traditsiooni järgi pärines Ildebrando sellest suguvõsast. Tema nimekuju järgi on oletatud, et ta võis päritolult olla langobard, kuid näiteks ajaloolane Herbert Cowdrey ei pea seda tõenäoliseks, kuna paavsti kolju kuju viitab tema pärinemisele indovahemere rassist.

Ildebrando läks lapsena (ab infantia) emapoolse onu Santa Maria all'Aventino kloostri abti Lorenzo d'Amalfi kutsel Rooma. Ta omandas hariduse Santa Maria all'Aventino kloostris ja Lateraani palees. Cowdrey ja Catholic Encyclopedia järgi sai ta juba tollal benediktiini mungaks, Salvador Miranda arvates sai ta mungaks aga alles pärast Gregorius VI surma.

Ildebrando asus Rooma San Giovanni a Porta Latina kiriku ülempreestri Giovanni Graziano teenistusse, kes sai 1045 Gregorius VI nime all paavstiks. Gregorius VI ordineeris Ildebrando vaimulikuks ja määras ta oma kaplaniks. Kui Saksa-Rooma keiser Heinrich III pagendas Gregoriuse 1047 Saksamaale, siirdus Ildebrando koos paavstiga pagendusse. Gregorius VI surma järel tõmbus ta avalikust elust Cluny kloostrisse või mõnda Cluny kloostri reeglistikuga seotud kloostrisse.

Ildebrando kohtus jaanuaris 1049 Besançonis Rooma poole teel olnud Touli piiskopi Brunoga (Leo IX), kelle Heinrich III oli määranud uueks paavstiks. Leo IX kutsus Ildebrando Rooma, ordineeris ta alamdiakoniks ja määras varahoidjaks, San Pietro kloostri prioriks ning San Paolo fuori le Mura kloostri prioriks või proposituseks. Ildebrando sai tuntuks reformimeelse vaimulikuna.

Leo IX saatis Ildebrando 1054 legaadina Prantsusmaale, et ta mõjutaks teoloog Berengari loobuma oma vaadetest. Leo IX surma järel saatsid Rooma vaimulikud ja kodanikud Ildebrando Heinrich III juurde, kes määras uueks paavstiks Eichstätti piiskopi Gebhardi, kes võttis endale nimeks Victor II. Rooma vaimulike üheks soosikuks oli ka Ildebrando, kes olevat paavsti ametist keeldunud. Victor II saatis ta 1056 legaadina Prantsusmaale, kus ta pidi viima läbi reforme. Ta läks 1057 koos Lucca piiskopi Anselmo da Baggioga (hilisem paavst Aleksander II) Milanosse, et tutvuda pataria liikumise vaadetega ja uurida Milano peapiiskopi Guido da Velate tegevust. Ildebrando nimi sisaldub alates juunist 1055 avaldatud bullades.

Victor II surma järel 1057 pakkus Monte Cassino kloostri abt Friedrich (Stephanus IX) Ildebrandot ühe kandidaadina paavsti kohale, kuid abt osutus ise valituks. Stephanus IX saatis Ildebrando 1057 Saksamaale, et saada endale Saksa kuninga õukonnalt tunnustust, kuna paavst oli ametisse pühitsetud ilma sel ajal hädavajaliku Saksa kuninga loata. Kui Ildebrando saabus 1058 Saksamaalt tagasi Itaaliasse, leidis ta eest skisma, sest Stephanus IX oli andnud vaimulikele korralduse, et tema võimaliku surma korral ei tohi nad valida uut paavsti enne Ildebrando tagasipöördumist. Rooma aadel oli vahepeal upitanud võimule vastupaavst Benedictus X, kuid Ildebrando initsiatiivil valiti 6. detsembril 1058 Sienas paavstiks Nicolaus II, kes määras ta 1059 Rooma ülemdiakoniks ja 6. märtsil 1059 Santa Maria in Domnica kardinaldiakoniks. Ildebrando oli mõjukas vaimulik 1059. aasta Lateraani sinodil, kus sätestati paavsti valimise kord ja tema vahendusel sõlmis paavst samal suvel rahu Itaalia viikingitega.

Ildebrando initsiatiivil valisid kardinalid 1061 paavstiks Aleksander II, kes määras ta oma kantsleriks. Ta osales 6. mail 1065 peetud Lateraani sinodil, toetas 1072 Guiberto (hilisem vastupaavst Clemens III) nimetamist Ravenna peapiiskopiks ja soovitas paavstil teda tunnustada.

Cowdrey iseloomustuse järgi oli Gregorius VII 163 cm pikk ja tugeva kehaehitusega.