|
See artikkel on kirjutamisviisist; Tallinna stuudioteatri kohta vaata Grotesk (teater) |
Grotesk (itaalia keeles grottesco < grotta 'koobas, grott') on kummastav kirjutamisviis, mis põimib ja ühendab ühendamatuid – koomilist ja jubedat, tõelist ja fantastilist, ülevat ja madalat, inimlikku ja ebainimlikku – ning osutab inimloomusse ja maailmaellu kätketud kohutavate deformatsioonide võimalustele.
Groteski sugemeid võib leida juba vanadest kirjandustest. Erilist tähelepanu pälvis see renessansis, mil nähtus sai ka nimetuse. Nimelt leiti väljakaevamistel hilisrooma perioodi kuuluvate paleede, termide, grottide seintelt veidraid ornamente, milles põimusid taime-, looma- ja inimkujutised. Termin sai eriti populaarseks Victor Hugo draama "Cromwell" (1827) eessõna kaudu: "Groteski leidub kõikjal; ühest küljest tähistab ta värdjalikku ja kohutavat, teisest küljest – koomilist ja naljakat."
Grotesk purustab reaalse maailma struktuuri ja loob uue, ühtaegu soerdliku ja tõese.
Groteskset kujutamisviisi on kasutanud Ernst Theodor Amadeus Hoffmann, Edgar Allan Poe, Mark Twain, Franz Kafka, Mihhail Bulgakov, ekspressionistid, sürrealistid ja absurdistid; eesti kirjanikest Friedebert Tuglas, August Gailit, Albert Kivikas, Arvo Valton, Enn Vetemaa, Ilmar Laaban, Andres Ehin ja Juhan Viiding.