Haljala lade

Haljala lade on ülemordoviitsiumi ladestiku regionaalne kronostratigraafiline üksus (lade).^[1]

Varasemates käsitlustes on räägitud eraldi Idavere ja Jõhvi lademest, mis on hiljem koondatud üheks Haljala lademeks.^[1] Seda hakkas esimesena eristama Vladimir Jaanusson 1995. aastal, millest peale loetakse Idavere ja Jõhvi lademeid alamlademeteks. Lade on saanud nime Haljala aleviku järgi.^[2] Haljala lademe all lamab Kukruse lade ja temal lasub Keila lade. Koos Haljala lademega kuuluvad nad Viru ladestiku Kurna alamladestikku. Üleilmses standardis vastavad sellele Sandby lade.

Lademe vanus on 456,2–458,2 miljonit aastat. Litostratigraafiliselt vastavad sellele lisaks alamlademete kihistutele veel Kärdla kihistu, Paluküla kihistu, Drugėnai kihistu ja Balga kihistu Sartai ning Šventupysi kihistikud. Lõuna-Eestis võib lademesse osalt kuuluda ka Adze kihistu. Lademe paksus Eestis on 5–25 m,^[1] Kärdla kraatris aga peaaegu 300 meetrit. Rootsi Siljani meteoriidikraatris esindab seda Dalby kihistu lubjakivi, lademe ülemises osas esineb ka bentoniiti.^[3]

Lademe avamusala ulatub Põhja-Eestis Põõsaspea neemelt Ahtmeni, läbides Pääsküla, Aruküla ja Haljala.^[1] Lade on esindatud üle kogu Eesti, puududes üksnes Valmiera-Mõniste-Lokno kerkealal.^[4]

Lade paljandub näiteks Peetris, Pääskülas ja Kahulas.^[1]

Lademe kivimkoosseisus on palju savikat lubjakivi.^[5] Lademe tüüpilisimaks kivimiks on aga bentoniit. Kuna Lõuna-Eestis on bentoniidikiht õhuke ja lünklik, on seal lademe alamlademete eristamine raskendatud, kohati võimatu, seetõttu liideti ka Idavere ja Jõhvi lademed ühtseks alamlademeks. Adze kihistus on lademele omased fosfaatsed ooidid.^[6]