Hans Heidemann

Hans Heidemann (vene keeles Ханс Хансович Хейдеманн) (9. november 1896 Taagepera vald (Helme kihelkond), Viljandimaa – 29. august 1925 Tartu lähedal; hukati) oli Eesti töölisliikumise tegelane ja poliitik, II Riigikogu liige.

Heidemann lõpetas kihelkonnakooli ja seejärel töötas Undla vallakirjutaja abina.

Heidemann teenis I maailmasõja ajal Venemaa keisririigi sõjaväes staabikirjutajana, seejärel Vabadussõja ajal Eesti Vabariigi rahvaväes Peipsi rannakaitsepataljonis samuti kirjutajana; pärast demobiliseerimist töötas raamatupidajana Vorbuse riigimõisas.

Heidemann oli 1920. aastail Eesti Iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei (EISTP) Tartumaa komitee esimees ja üks Tartumaa Töölisühingute Kesknõukogu juhte.

Ta juhtis koos Paul Keerdo ja August Hanseniga EISTP vasakpoolset, kommunistliku partei mõjustatud revolutsioonilist tiiba, mis kevadel 1922 saavutas parteis ülekaalu (samas lõid parteist vähemusse jäänud liikmed Iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei. Heidemann valiti aga EISTP Tartumaa Komitee esimeheks.

Heidemann osales ametiühinguliikumises ja Eestimaa Ametiühingute II kongressil 1922. aastal valiti Eestimaa Töölisühingute Üldliidu Kesknõukogu liikmeks. Samal ajal oli ta ka Tartu Ametiühingute Keskliidu ja Tartumaa Maatööliste Liidu^[1] ja töölisspordiliit Herkulese esimees ning kuulus Eesti Ametiühingute Keskliidu ja Maatööliste Liidu juhatusse.

Heidemann juhtis koos Rudolf Pälsoniga 1923. aasta 1. mai massimeeleavalduse korraldamist Tartus.

Heidemann pääses 1923. aasta mais Töörahva Ühise Väerinna nimekirjas II Riigikogusse, kus oli kommunistide fraktsiooni liige, 1923. aastast Eestimaa Töörahva Partei (ETP) KK liige. Riigikogu koosseisust astus tagasi 10. märtsil 1924, teda asendas Oskar Sepre.^[2]

Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) ametliku ajalookäsitluse kohaselt oli Heidemann nii EISTP-s kui ka riigikogus EKP keskkomitee juhtnööride täitja ehk salakommunist.^[3]

"Heideman [!] oli üldse tubli ja hoolas töömees, kuid tal tuli samade hädadega rabelda, mille käes omal ajal vaevles Kingisepp [!] ja mille üle ta hädaldas; see on – ei ole kaastöölisi. ... Oma hoolsas töös ja tegevuses toimetas aga Heideman kui õppinud staabi kirjutaja, kes kõigist paberitest ärakirjad valmistab, nurkadele korralikud resolutsioonid märgib ja kõik dokumendid nummerdab. Et nii põrandaaluses töös ei toimetata, sellest ei võinud Heidemann arvatavasti oma lihtsameelsuses aru saada...^[4]"

Heidemann osales 1. detsembri riigipöördekatse ettevalmistamisel, kuid ta vahistati koos Villem Trommeliga riigipöördekatse eest 18. septembril 1924 Tartus konspiratiivkorteris Jakobi tänav 39 majas, mõisteti 10.–27. juunil 1925 toimunud 78 protsessil süüdi "maksva demokraatliku riigikorra kukutamise katses" ja hukati Sõjaväeringkonnakohtu otsusel 29. augustil 1925 kell 3.45 Tartust 8 km kaugusel Inglimäel.^[5]

Süüdistuskokkuvõttest:

„Jälgimise teel tehti kindlaks, et H. Heidemann oli kommunistliku partei keskkomitee poolt määratud Tartu komitee tegelikuks juhiks ja Heidemann, saades juhtnööre, kirjanduslist ja rahalist toetust Tallinnast, astus lähemasse ühendusse Tartu Töölisühisuste Kesknõukogu juhatusega, selle noortekomisjoni, Tartu Töölisnoorsoo ühingu, spordiselts "Herkules"i juhatuse liigetega ja Tartu Linnavolikogu "ühise väerinna" rühmaga, andes neile omalt poolt esiteks nende legaalse organiseerimistöö kohta juhtnööre, kõnekavasid jne., teiseks, organiseerides salajasi löögiosasid, muretsedes neile sõjariistu ja andes neile juhatust kommunistliku partei keskkomitee korraldusel ja algatusel avalikku mässu alata, mis Kaitsepolitsei Tartu jaoskonna poolt selgitatud kommunistide kavatsuste järele Venemaa kommunistlise riigipöörde aastapäeval pidi tulema, kuid Heidemann´i organisatsiooni paljastamise töttu vähe edasi lükati. Samal ajal organiseeris Heidemann ka kaitseväelaste seas kollektiive ja laotas nende kaudu kaitseväes laiali kommunistlise partei lehti, milles kaitseväelasi üles ässitatakse vägivaldse riigikorra kukutamise teostamisele.“

– Vambola Lillemäe, "Surma mahalaskmise läbi", Aja Pulss, 1986 nr 21

Enne surma avaldas Heidemann soovi vaimulikuga kõnelda, mis talle ka võimaldati.^[6]