Hapnik

Hapnik (keemiline sümbol O, ladina Oxygenium) on keemiline element järjenumbriga 8. See on keemiliselt aktiivne mittemetall, millel on kaks levinud allotroopset vormi: dihapnik ehk lihtsalt hapnik (O₂) ja trihapnik ehk osoon (O₃).

Stabiilseid isotoope on kolm, nende massiarvud 16, 17 ja 18.

Dihapnik on iseenesest stabiilne gaas, mis on omapärane selle poolest, et kuigi molekulis on paarisarv elektrone, on ta paramagnetiline, sest kaks väliskihi elektroni pole paardunud, olles samasuunalise spinniga. Sellepärast on dihapnik tavaolekus stabiilne oma tripletses olekus. Temperatuuril −183 °C kondenseerub see siniseks vedelikuks. Hapnik moodustab 21% (mahu poolest) Maa atmosfäärist. (Täpsem number on 20,95%.) Õhu koostises sisalduvat molekulaarset hapnikku nimetatakse ka õhuhapnikuks.

Kui dihapniku molekul on näiteks temperatuuri tõusuga läinud singletsesse olekusse, siis on molekul keemiliselt väga aktiivne. Paljud liht- ja liitained reageerivad sellega kuumutamisel, tihti kaasneb sellega leegiga põlemine. Ka tavalisel temperatuuril reageerib hapnik aeglaselt paljude ainetega.

Hapnik on fluori järel elektronegatiivseim element, seetõttu on ta oksüdatsiooniaste negatiivne kõigis ühendites peale fluoriidide. Valdavalt on hapniku oksüdatsiooniaste −2: suurema oksüdatsiooniastmega ühendid on vähestabiilsed ja tugevad oksüdeerijad. Neist stabiilseimad on peroksiidid; esinevad ka hüperoksiidid ja osoniidid.

Tähtsaim hapniku ühend on tema ühend vesinikuga – vesi. Hapnikku on keemilistest elementidest kõige rohkem (65–75%) kõigi elusorganismide rakkudes.