Harduspilt

Harduspilt (saksa keeles Andachtsbild, inglise keeles devotional image) on 20. sajandi algul kasutusele võetud mõiste, mis hõlmab hiliskeskajal kujunenud ja üksikisiku vagaduse ja kontemplatsiooni teenimiseks mõeldud kristliku kunsti pilditüüpe^[1], kasutamiseks vagadeks mõtisklusteks väljaspool kirikus toimuvaid jumalateenistusi. Harduspildil puudub didaktiline eesmärk, see on sageli eraldatud seda ümbritsevast narratiivist ja rõhutatult emotsionaalne kujutis, mis on mõeldud vaatlemiseks ja teatud teemade üle mõtisklemiseks, nagu Kristuse kannatuslugu, Maarja ja pühakute elusündmused, usu ja pühendumuse küsimused üldisemalt.

Nimetust on kasutatud eriti Saksamaa ja Põhja-Euroopa gootikas 14. ja 15. sajandil levinud süžeede kohta, nagu Pietà, puhkav Kristus, Valumees, arma Christi, Veronika rätt, Valurikas Neitsi jt. Harduspiltide kasutamist isikliku palve ja kontemplatsiooni toetamiseks julgustasid hiliskeskaegses Euroopas frantsisklaste ordu jutlustajad, devotio moderna usuliikumine ja saksa kristlikud müstikud.