Helikassett

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2019) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Helikassett ehk kompaktkassett (inglise keeles compact cassette^[1], lühend CC; ka MusiCassette, MC) on magnetilise helisalvestamise ja taasesitamise juures kasutatav lame karbikujuline seadis, mille sees on lindipoolid või lindisüdamikud, millele on keritud magnetlint.

Compact Cassette oli algul firma Philips tootenimetus, mis sai aga standardiseeritud magnetlindi kassettide üldnimeks (analoogiliselt magnetofonile).^[2] Kompaktkassetid leidsid väga laialdast kasutamist alates nende turule ilmumisest 1964. aastal kuni sajandi lõpuni.

Erinevalt varasematest analoogilistest kassetilaadsetest lahendustest (RCA tape cartridge, 1958 jt) on kompaktkassetid tunduvalt väiksemad (pikem külg on umbes 10 cm) ja nendes kasutatakse tavalisest 6,35 mm laiusest magnetlindist kitsamat 3,81 mm (0,15 tolli) laiust ja õhemat magnetlinti paksustega 18, 12 ja 9 μm. Ühel salvestusrajal annavad need salvestuse ajaks vastavalt 30, 45 ja 60 minutit. Kahel salvestusrajal kokku on salvestusajad kaks korda pikemad ning vastavalt räägitakse CC-60, CC-90 ja CC-120 kassettidest. Harvemini esinevad on variandid CC-46 ja muude salvestusaegade kassetid (isegi CC-150 ja CC-180, viimane vaid 6 μm paksuse lindiga).

Kompaktkasseti puhul kasutatakse monofoonilise ja stereofoonilise salvestuse korral salvestusradade paiknemist samal lindi osal (poolel), mis teeb stereofoonilised ja monofoonilised salvestised vastastikku kuulatavateks ehk siis taasesitamise mõttes ühilduvateks (salvestusradade süsteem 1-2/4-3).

Kompaktkassettide väikese mõõdu tõttu kasutatakse neis väikest põhilist lindikiirust (4,76 cm/s), mis algul ei võimaldanud kuigi hea tehnilise kvaliteediga helisalvestist (esimestel kompaktkassettmagnetofonide mudelitel oli sagedusala ülemiseks piiriks sageduskarakteristiku −3 dB suuruse languse järgi 7000 Hz ja signaali-müra suhe 50 dB kandis).

1970. aastatest on kompaktkassettides kasutatavate magnetlintide töökihi kvaliteedi parandamine ja kassettmagnetofonide magnetpeade omaduste parandamine (tööpilu paksuse viimine alla 2 μm jm) võimaldanud nendes salvestada ka kõrgekvaliteedilist heli. Seda ei võimaldanud aga veelgi väiksemad kassetid (näiteks mikrokassett^[3]). Seetõttu saavutasid kompaktkassetid turul valitseva positsiooni kõikide teiste kassetitüüpide ees (näiteks ka kõrgele helikvaliteedile orienteeritud L-cassette'i ees). Paarikümne aastaga said kompaktkassetid kõige populaarsemateks muusikakandjateks, ületades salvestatud kujul (nn MusiCassette) sellel alal 1980. aastate teises pooles ka heliplaate.

Kompaktkassettide teiseks laialdase kasutamise valdkonnaks said personaalarvutid, kus enne painduvate magnetketaste ehk diskettide (floppy disk) kasutuselevõtmist olid nad väga laialdaselt kasutusel põhiliste andmekandjatena.

Eesti Raadios võeti kompaktkassetti kasutavad reportermagnetofonid kasutusele 1978. aastal, stereofoonilised reportermagnetofonid 1987. aastal.