Henry Kissinger | |
---|---|
56. Ameerika Ühendriikide riigisekretär | |
Ametiaeg 22. september 1973 – 20. jaanuar 1977 | |
Eelnev | William P. Rogers |
Järgnev | Cyrus Vance |
8. Ameerika Ühendriikide julgeolekunõunik | |
Ametiaeg 20. jaanuar 1969 – 3. november 1975 | |
Eelnev | Walt Rostow |
Järgnev | Brent Scowcroft |
Isikuandmed | |
Sünninimi | Heinz Alfred Kissinger |
Sünniaeg |
27. mai 1923 Fürth, Baieri, Weimari vabariik (tänapäeva Saksamaa) |
Surmaaeg |
29. november 2023 (100-aastaselt) Kent, Connecticut |
Erakond | Vabariiklik Partei |
Abikaasa |
Ann Fleischer (1949–1964) Nancy Maginnes (1974–) |
Lapsed | 2 last |
Alma mater |
New Yorgi linnakolledž Lafayette'i kolledž Harvardi ülikool (BA, MA, PhD) |
Tunnustus | Nobeli rahuauhind jpm |
Autogramm | |
Sõjaväeline karjäär | |
Truudusvanne | Ameerika Ühendriigid |
Teenistus | Ameerika Ühendriikide armee |
Teenistusaeg | 1943–1946 |
Auaste | Seersant |
Üksus(ed) | 970. vastuluurekorpus |
Sõjad/lahingud | Teine maailmasõda |
Autasud | Bronze Star |
Henry Alfred Kissinger (sündinud Heinz Alfred Kissinger; 27. mai 1923 Fürth, Saksamaa – 29. november 2023 Kent, Connecticut, USA) oli Saksamaa juudi päritolu Ameerika Ühendriikide diplomaat ja poliitik, Nobeli rahuauhinna laureaat (1973).
Aastatel 1973–1977 oli ta Ameerika Ühendriikide riigisekretär. Pooldas pingelõdvendust (détente) Nõukogude Liiduga, samas mängis ka juhtrolli suhete taastamisel Hiina RV-ga ja arengut USA-Hiina strateegilise partnerluse suunas (mis tugines mõlema poole ühisele huvile: piirata NSV Liidu mõju maailmas).[1]
1994. aastal ilmus tema raamat "Diplomaatia", ulatuslik ülevaade diplomaatia ajaloost. Kissinger lähtus rahvusvaheliste suhete realistlikust koolkonnast, keskendudes mõistete "riiklik huvi" ja "reaalpoliitika" arengule. Raamat on saanud selle valdkonna tüvitekstiks.[2]
Kissinger oli pool sajandit USA kõige mõjukam välispoliitik.[3] Suurte riikide regionaalpoliitika vaate esindajana jagas ta maailma tugevamate mõjusfäärideks.[4]
Davosi majandusfoorumil 24. mail 2022 soovitas ta sõja lõpetamise ettekäändel loobuda Ukrainal osadest oma territooriumitest.[5]